Varblane, mitte kanaarilind + Pimedad aknad

Käesoleval kevadel tähistatakse Eesti filmi 111. sünnipäeva. Kinos Artis linastub sünnipäeva tähistamiseks Sten Haljaku ja Johannes Lõhmuse eksperimentaalne lühifilm “Varblane, mitte kanaarilind”, mis on kokku lõigatud ainult 1960. aastatel Eestis Tallinnfilmi ja Telefilmi stuudiotes tehtud filmidest. Loo keskmes on ajastule omane tragi koduperenaine, kes seisab silmitsi olukordadega, kus tervemõistuslik lahendus puudub.

Lühifilmi peaosas on selle ajastu säravad Baltikumi filmikangelannad Ada Lundver, Aino Seep, Dzidra Ritenberga, Elle Eha, Ene Rämmeld, Marianne Leover, Viiu Härm jt. Eksperimentaalse kollaažfilmi tegemisel on kasutatud ainult aastatel 1960 kuni 1969 Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiotes valminud anima-, dokumentaal- ja mängufilmide materjale ning film sündis sellel ajavahemikul tehtud 178 filmi läbi töötamise tulemusel. Režissöörid Sten Haljak ja Johannes Lõhmus on valinud ligi saja tunni materjali seast välja nende silmis kõige omapärasemad ja silmapaistvamad fragmendid, et rääkida lugu, mida selle ajastu Nõukogude Eesti filmide süžeed erinevatel põhjustel ei kajastanud. Film on inspireeritud läbivaatusperioodi käigus märgatud läbivatest tegelastest, temaatilistest mustritest, huumorist ja salvestusvigadest, mis Eesti 1960. aastate filmikunstis esinesid. Film koosneb nii kuulsatest, kuid eelkõige vähem tuntud filmide kaadritest, mille taaskasutamisel on valminud põnevust tekitav melodraama, kus loo peategelast kehastavad erinevad näitlejad.

“Varblane, mitte kanaarilind” on loodud ainult originaalfilmide materjale kasutades ja koostöös Eesti Filmi Instituudi pärandiosakonna, Rahvusarhiivi Filmiarhiivi ning ERRi arhiiviga. Film on valminud Eesti filmi 111. sünnipäevaks 2023. aastal Eesti Filmi Instituudi ning Kultuurkapitali toetusel.

Filmi režissöörid on Sten Haljak ja Johannes Lõhmus. Montaaži panustasid Sten Haljak, Jette Keedus ja Henri Piiroja. Muusika on loonud Jakob Juhkam. Helirežissöör on Markus Andreas. Graafiline disainer on Anna Kaarma. Produtsendid on Maie Rosmann ja Johannes Lõhmus. Film valmis tänu kõigi nende filmitegijate tööle, kes 1960. aastatel Eestis filme tegid ning asutustele, kes tänapäeval Eesti filmipärandi säilitamisega tegelevad.

Eksperimentaalfilmi järel linastub mängufilm “Pimedad aknad”.

Sõda on kõikidel aegadel hirmu ja hävingu külvamise kõrval jätnud ruumi armumisele, armastusele, sündimisele. Surmast olulisem on elu jätkumine. Lugu kahest eesti tüdrukust Maarjast ja Leedast ning nende elukäiku määravatest inimestest, oma armastuse leidmisest. Baltisakslane Gert, kunagine Tallinna koolipoiss, läks Hitleri kutsel Saksamaale ja jõuab tagasi Saksa eriteenistuse ohvitserina. Sama linna tänavarägastikus varjab end julgeolekuteenistuse poolt tagaotsitav Mati – Surnud mees. Okupatsiooniaegne Tallinn, kus igaüks püüab hakkama saada, kuis oskab. Tehtavatest valikutest ja otsustest sõltub rohkem kui arvaja aimata oskab. Ja lõpuks tuleb kardetud Saksa väejuhatuse otsus Eestimaa maha jätta. Tõnis Kase ekraniseering Lilli Prometi jutustusest “Pimedate akende aegu” valmis 1968. aastal 3-osalise teleseriaalina ja taastati 2007. aastal täispika telemängufilmina.