Aeg kui üürike viiv

Austria loovduo Sabine Hielderi ja Gerhard Ertli film on hingeminev lugu piiritust ja piirideta armastusest. Armastusest, mis ei tunne vanust, ning ühisest ajast, mida oli antud kuus kuud ja mis algas 80selt.

Rosa ja Bruno südamete lugu algas vähihaigusest, kodutusest, unustatusest hooldekodusse, hingelisest üksildusest ja surnud kassist. See on lugu vanadusest, elamise kunstist ja elust, milles ka surmal on pärisosa. Oskusest väärtustada ühist aega ning võtta igast veel elada jäänud sekundist viimast. Elu pisiasjadest, mis raugaeas omandavad uudiste ja sündmuste kaalu. Leidmisest ja taas kaotamisest. Mäletamisest ja mälestustest, tulvil kaasakiskuvat sisemist pinget. Pilkude kõnel hingekeele peeglina on olulisem osa kui kargel napil reserveeritud kahekõnel.

Vana põlvkonna näitlejatel (Karl Merkatz, Christine Ostermayer) on harukordselt kaunid inimlikud rollid ning võimalus teha sellest loost oma lugu. Meisterlikud näitlejatööd ja ansamblimäng on nauding.

„Sisu peab olema väga hea, et tekitada vaatajas kaja sellest, mida tahtsid öelda,” on öelnud filmilavastaja Dorian Supin. Rosa ja Bruno armastuslugu pakub rohkesti mõtteainet. Milline kaal on ajal? Kas kuus kuud on üürike või pikk aeg? Milleks kasutada seda üürikest viivu, mida nimetatakse eluks? Ja et ka vanadel inimestel on õigus armastada ja olla armastatud. Seda isegi ühiskonnas, kus nad on peaaegu koolnutena nähtamatud. Armastuseks pole eal hilja.

Margit-Mariann Koppel