1971. aastal Tallinnfilmi stuudio juurde asutatud Joonisfilm moodustab suure osa põhjusest, miks Eesti animafilmide kõrget kvaliteeti võetakse nii kodus kui ka kaugemal teatava iseenesestmõistetavusega. Kui nüüdisaegset Eesti rahvuskultuuri võrrelda lillepeenraga, siis oleks Joonisfilmi stuudio toodang üks väheseid
sellel aastast aastasse kõigutamatult õitsevaid püsikuid. Vastavateemalistes keskusteludes, mida tõtt-öelda pole küll ülearu palju (sest mis seal ikka nii väga jutustada, kui kõik on korras?), kipub korduma mugavat rahulolu peegeldav fraas „tuntud headuses”. Joonisfilmi filmid figureerivad tavakohaselt nii iga-aastastes
kohaliku filmikunsti saavutuste pingeridades kui ka tagasivaateliselt üldse parimate Eestis valminud linateoste loeteludes. Uudised Joonisfilmis valminud teoste pärgamisest kõikvõimalike rahvusvaheliste auhindadega omakorda kulusid rutiinseks juba aastakümneid tagasi.
Selles valguses ei tee paha aeg-ajalt meelde tuletada, et kõik see iseenesestmõistetavana tunduv on õigupoolest peaaegu imeline. Et Rein Raamatu eestvõttel algusest peale enesele kõrgeid kunstilisi ambitsioone seadnud Joonisfilm nõukogude animatsioonitootmise paindumatus, lastemeelelahutusele orienteeritud masinavärgis end niisuguse erandina ka kehtestada suutis. Et stuudio turumajanduse tuultes mitte ainult püsima jäi, vaid ka oma näo säilitas, ning et see on nüüdseks suutnud rajada niihästi ülieduka laiatarbe-tootesuuna Lotte-frantsiisi näol kui ka ühildada seda mängurõõmsa, eksperimenteeriva autorianimatsiooni-tootmise traditsiooni alalhoidmise ja edendamisega. Et Eesti avalikkusele ja riigivõimule
omasele küllaltki kitsarinnalisele kultuurikäsitlusele vaatamata ei kosta hääli, mis seaksid küsimuse alla taolise marginaalse kunstivaldkonna toetamise mõttekust, kui tahes võrratult kammitsemata idiosünkraatsusi sealsed animavõlurid ekraanidele paiskavad. (Tõsiasi, et neid ekraane, kust uus autorianimatsioon kohalikule publikule ära paistab, pole tegelikult kuigi palju, aitab viimatimainitud asjaolule ehk isegi kaasa?) See kõik on igati tähistamist väärt. Eriti sümpaatseks teeb antud tähistamise tõik, et stuudio juubeliseansiks valitud
teosed ei esitle Joonisfilmi loorberitel puhkajana. vaid tulevikku vaatavas võtmes, näidates retrospektiivi asemel hoolikat valikut praegu aktiivsete ja aktuaalsete autorite menutöödest.
Joonisfilm 40: Õhus on armastust
Joonisfilm 40: Õhus on armastust
L
Žanr
Animatsioon
Filmi pikkus
1t 23min
Žanr
Animatsioon
Filmi pikkus
1t 23min
1971. aastal Tallinnfilmi stuudio juurde asutatud Joonisfilm moodustab suure osa põhjusest, miks Eesti animafilmide kõrget kvaliteeti võetakse nii kodus kui ka kaugemal teatava iseenesestmõistetavusega. Kui nüüdisaegset Eesti rahvuskultuuri võrrelda lillepeenraga, siis oleks Joonisfilmi stuudio toodang üks väheseid
sellel aastast aastasse kõigutamatult õitsevaid püsikuid. Vastavateemalistes keskusteludes, mida tõtt-öelda pole küll ülearu palju (sest mis seal ikka nii väga jutustada, kui kõik on korras?), kipub korduma mugavat rahulolu peegeldav fraas „tuntud headuses”. Joonisfilmi filmid figureerivad tavakohaselt nii iga-aastastes
kohaliku filmikunsti saavutuste pingeridades kui ka tagasivaateliselt üldse parimate Eestis valminud linateoste loeteludes. Uudised Joonisfilmis valminud teoste pärgamisest kõikvõimalike rahvusvaheliste auhindadega omakorda kulusid rutiinseks juba aastakümneid tagasi.
Selles valguses ei tee paha aeg-ajalt meelde tuletada, et kõik see iseenesestmõistetavana tunduv on õigupoolest peaaegu imeline. Et Rein Raamatu eestvõttel algusest peale enesele kõrgeid kunstilisi ambitsioone seadnud Joonisfilm nõukogude animatsioonitootmise paindumatus, lastemeelelahutusele orienteeritud masinavärgis end niisuguse erandina ka kehtestada suutis. Et stuudio turumajanduse tuultes mitte ainult püsima jäi, vaid ka oma näo säilitas, ning et see on nüüdseks suutnud rajada niihästi ülieduka laiatarbe-tootesuuna Lotte-frantsiisi näol kui ka ühildada seda mängurõõmsa, eksperimenteeriva autorianimatsiooni-tootmise traditsiooni alalhoidmise ja edendamisega. Et Eesti avalikkusele ja riigivõimule
omasele küllaltki kitsarinnalisele kultuurikäsitlusele vaatamata ei kosta hääli, mis seaksid küsimuse alla taolise marginaalse kunstivaldkonna toetamise mõttekust, kui tahes võrratult kammitsemata idiosünkraatsusi sealsed animavõlurid ekraanidele paiskavad. (Tõsiasi, et neid ekraane, kust uus autorianimatsioon kohalikule publikule ära paistab, pole tegelikult kuigi palju, aitab viimatimainitud asjaolule ehk isegi kaasa?) See kõik on igati tähistamist väärt. Eriti sümpaatseks teeb antud tähistamise tõik, et stuudio juubeliseansiks valitud
teosed ei esitle Joonisfilmi loorberitel puhkajana. vaid tulevikku vaatavas võtmes, näidates retrospektiivi asemel hoolikat valikut praegu aktiivsete ja aktuaalsete autorite menutöödest.
sellel aastast aastasse kõigutamatult õitsevaid püsikuid. Vastavateemalistes keskusteludes, mida tõtt-öelda pole küll ülearu palju (sest mis seal ikka nii väga jutustada, kui kõik on korras?), kipub korduma mugavat rahulolu peegeldav fraas „tuntud headuses”. Joonisfilmi filmid figureerivad tavakohaselt nii iga-aastastes
kohaliku filmikunsti saavutuste pingeridades kui ka tagasivaateliselt üldse parimate Eestis valminud linateoste loeteludes. Uudised Joonisfilmis valminud teoste pärgamisest kõikvõimalike rahvusvaheliste auhindadega omakorda kulusid rutiinseks juba aastakümneid tagasi.
Selles valguses ei tee paha aeg-ajalt meelde tuletada, et kõik see iseenesestmõistetavana tunduv on õigupoolest peaaegu imeline. Et Rein Raamatu eestvõttel algusest peale enesele kõrgeid kunstilisi ambitsioone seadnud Joonisfilm nõukogude animatsioonitootmise paindumatus, lastemeelelahutusele orienteeritud masinavärgis end niisuguse erandina ka kehtestada suutis. Et stuudio turumajanduse tuultes mitte ainult püsima jäi, vaid ka oma näo säilitas, ning et see on nüüdseks suutnud rajada niihästi ülieduka laiatarbe-tootesuuna Lotte-frantsiisi näol kui ka ühildada seda mängurõõmsa, eksperimenteeriva autorianimatsiooni-tootmise traditsiooni alalhoidmise ja edendamisega. Et Eesti avalikkusele ja riigivõimule
omasele küllaltki kitsarinnalisele kultuurikäsitlusele vaatamata ei kosta hääli, mis seaksid küsimuse alla taolise marginaalse kunstivaldkonna toetamise mõttekust, kui tahes võrratult kammitsemata idiosünkraatsusi sealsed animavõlurid ekraanidele paiskavad. (Tõsiasi, et neid ekraane, kust uus autorianimatsioon kohalikule publikule ära paistab, pole tegelikult kuigi palju, aitab viimatimainitud asjaolule ehk isegi kaasa?) See kõik on igati tähistamist väärt. Eriti sümpaatseks teeb antud tähistamise tõik, et stuudio juubeliseansiks valitud
teosed ei esitle Joonisfilmi loorberitel puhkajana. vaid tulevikku vaatavas võtmes, näidates retrospektiivi asemel hoolikat valikut praegu aktiivsete ja aktuaalsete autorite menutöödest.
Lisainfo
Vanusepiirang
Lubatud kõigile
Valmimisaasta
2011
Global distributor
Pimedate Ööde Filmifestival MTÜ
Levitaja
Pimedate Ööde Filmifestival MTÜ
Kinos alates
19.11.2011