Tasuta seansi korraldaja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

See on film, mis paljastab kliimaalarmismis alusetu hirmutuse, mis ei põhine seejuures sugugi teadusel. Film näitab, et ei teaduslikud uurimused ega ametlikud andmed ei toeta tegelikult väidet, et kogeme tänasel päeval äärmuslike ilmaolude, nagu orkaanide, põudade, kuumalainete, metsatulekahjude jmt sagenemist. See astub otsustavalt vastu ka väitele, et tänased temperatuurid ja CO₂ tase atmosfääris kujutavad endast tavatut ekstreemsust – vastupidi, Maa viimase poole miljardi aasta kontekstis on mõlemad erakordselt madalad ja meil on õigupoolest käsil jääaeg. Samuti näitab film, et meil puuduvad tõendid sellest, nagu oleks just CO₂ taseme muutumine (ja see on aja jooksul korduvalt muutunud) “põhjustanud” möödanikus mingeid kliimamuutusi.

Miks meile siis aga ikka jälle öeldakse, et inimtegevusest tingitud katastroofiline kliimamuutus on ümberlükkamatu tõsiasi? Miks öeldakse meile, et pole tõendeid, mis sellele vastu räägiksid? Miks öeldakse meile, et igaüks, kes seab kahtluse alla "kliimakaose", on sedamaid "lamemaalane" ja "teaduse eitaja"?

Film uurib kliimamuutuste taga oleva konsensuse sisulist olemust. See kirjeldab kliima rahastamise algust ning triljoni dollari suuruse kliimatööstuse esiletõusu. See vaatab otsa sadadele tuhandetele töökohtadele, mis kõik kliimakriisist sõltuvad. Film selgitab teadlastele ja teistele avaldatavat tohutut survet mitte seada kliimahäiret kahtluse alla, sest see võib tähendada neile rahastuse lõppemist, tagasilükkamist teadusajakirjades ja laiemat tõrjutust ühiskonnas.

Kuid kliimahäire on taga enamat kui kihk luua uusi töökohti ja suunata rahastust. Film uurib ka poliitilist plaani kliimaküsimuste taga – sest kliimahirmutus on algusest peale olnud poliitiline. Meile öeldakse, et selles on süüdi vabaturu tööstuslik kapitalism ning lahenduseks on kõrgemad maksud ja rangem regulatsioon. Kliimahäire on algusest peale meeldinud neile ühiskonnagruppidele, kes pooldavadki rangema käega valitsust ning selle ideoloogia seepärast ka kergesti vastu võtnud ja seda edasi propageerinud.

Kliimahäire aluseks on seega mahavaikitud poliitiline lõhe. Kliimahirmutus meeldib eeskätt neile, kelle rahastus tuleb üha laienevaist avaliku sektori institutsioonidest, mis hõlmavad muuhulgas suurt osa lääne haritlaskonnast, kellele kliima häirekella löömine on muutunud vaat et nende moraalseks kohuseks. Neis ringkondades ongi kriitiline hoiak kliimahäire suhtes või selle kahtluse alla seadmine tänaseks päevaks justkui vastuhakk sotsiaalsele etiketile.

Filmis saavad sõnad paljud mainekad teadlased, nagu professor Steven Koonin (raamatu "Unsettled" autor, Caltechi varasem rektor ja asepresident), professor Dick Lindzen (Harvardi ja MIT-i varasem meteoroloogiaprofessor), professor Will Happer (Princetoni Ülikooli füüsikaprofessor), dr John Clauser (2022. aasta Nobeli füüsikaauhinna laureaat), professor Nir Shaviv (Racah' Füüsikainstituudist Jeruusalemmas), professor Ross McKitrick (Guelphi Ülikoolist), Willie Soon ja mitmed teised.

Filmi kirjutas ja lavastas briti filmitegija Martin Durkin ning see on järg tema suurepärasele 2007. aastal valminud dokumentaalfilmile “The Great Global Warming Swindle”. Filmi produtsent oli Tom Nelson, podcaster, kes on suurema osa oma kahest viimasest aastakümnest pühendanud just kliimadebati jälgimisele.