Me oleme 900 prantslast

Mäletada. Kuid mida? Kui koht ja aeg on teadmata. Kui ainsaks kindlaks faktiks on 15. mail 1944 Drancy – Bobigny jaamast lahkunud konvoi number. Konvoi nr. 73.

Lähedastele jääb nende isade, vendade ja abikaasadega juhtunu ilmselt alatiseks mõistatuseks. Nad olid ainsad deporteeritud prantsuse juudid, kes ei sattunud Saksamaa või Poola koonduslaagritesse, vaid hoopis Leetu ja Eestisse. Seega on ainsaks võimaluseks üksteist lohutada, rääkida, ühist valu jagada...

On veel mälestusretked, et üritada terahaaval tõde leida, ning sellest pajatab ka film. Paljude jaoks on Shoah minevik, kuid neile poegadele ja tütardele on ta endiselt olevik.

Konvoi nr. 73 lahkus Prantsusmaalt Drancy'st 15. mail 1944. Viiekümne aasta vältel ei teadnud konvoi saatusest mitte keegi, kaasa arvatud perekonnad ja ajaloolased. Mõned üksikud deporteeritute perekonnad teadsid, et konvoi jõudis Leetu, ellujäänud selgitasid, et osa neist jätkas teekonda Eestisse, kuid sellega olemasolev informatsioon piirduski. Neid oli selles rongis täpselt 878. Ligikaudu 600 meest suunati Kaunasesse Fort IX-sse ja 5 vagunit umbes 300 inimesega liikusid edasi Tallinna, kuhu nad jõudsid arvatavasti 20. mail 1944. 1. septembril 1944 deporteeriti 34 Konvoi nr. 73 ellujäänut Stutthofi koonduslaagrisse (Poola). Kõigest 22 ellujäänut naases 1945. aastal Prantsusmaale.

Assotsiatsioon "Konvoiga nr. 73 deporteeritute lähedased ja sõbrad" loodi 1995. aastal ja koondab enda ümber umbes 500 perekonda, kes esindavad 286 deporteeritut. Assotsiatsioon organiseerib regulaarselt mälestusretki deporteeritud lähedaste mälestuseks. Kaks aastat tagasi avati Patarei vangla juures pidulikult mälestuskivi. Sellest viimasest kahe aasta tagusest mälestusreisist Kaunasesse ja Tallinna räägibki vastvalminud film "Me oleme 900 prantslast".