Registreeru

Valmimise ajal prantsuse filmiajaloo kalleim koostööfilmiks olnud ajalooline kostüümidraama "Kuninganna Margot" viib vaataja 1572. aasta 24. augusti öö veriste sündmuste keskele. Pärtliööl tapsid Prantsusmaa katoliiklased oma usutunnistuse nimel hugenotte. Eri andmetel varieerub surmasaanute arv 2000 ja 10 000 vahel. Selle veretöö õuduste näitamisel pole filmitegijad kokku hoidnud ei vahendeid ega fantaasiat - lugu pole mõeldud nõrganärvilistele. Tapatöökaadreid ja halastamatut võimuvõitlust vaadates tekib küsimus: milleks see kõik? Kas saavutas kuningakoda, kelle mahitusel veretöö korda saadeti, oma tahtmise – võimu edasikestmise?

Filmi värvikamad tegelased ongi Prantsusmaa mandumisele määratud kuningakoja liikmed. Intriiginiite tõmbab halastamatu ja kuningasoo kestmisest vägagi huvitatud Catherine de Medici (Virna Lisi detailitäpne ja igati nauditav esitus, mis pälvis Cannes’i festivali auhinna). Tegelikult lõppes nende üdini paheline suguharu järglasteta, erandiks vaid Charles IX vallaspoeg. Kuningakojas olid lubatud kõik vahendid, mis pühitsesid eesmärgi: surnukstorkamine, mürgitamine, vägistamine, intsest, homoseksuaalsus jms. Viimne kui üks kuningas näib kõikuvat hullumise piiril. Valitsev Charles IX (Jean-Hugues Anglade'i väga hea osatäitmine) on selle selgeim ja värvikaim näide. Talle sekundeerivad nii Anjou' hertsog, tulevane Henri III (Daniel Auteuil) kui ka Henry IV. Kõik nad on puntras nii isiklikus kui ka poliitilises plaanis. Aga muidugi tuleb siinjuures arvestada, et tegemist on ajaloolise kostüümidraamaga, kus filmipinge hoidmiseks lubatud ka teatavad utreeringud.

Filmi tegelik peategelane, kuninganna Margot (Isabelle Adjani), on samuti üsna vastuoluline kuju. Ühelt poolt käitub ta tavalise ostetavamüüdava lõbutüdrukuna, teisest küljest on ta osav ja ettenägelik poliitik, kes suudab teatud piirides vastu astuda kuningakoja salasepitsustele. Vahekord Navarra Henriga on vastastikune kokkulepe, kuigi ühel hetkel tunneb Margot oma mehe vastu ka soojemaid tundeid. Just tema nõuande kohaselt vahetab Henri oma usku, säilitades sel kombel ka elu.

Margot' nooreks armastatuks saab La Mole (Vincent Perez). Temaga tunneb Margot', et on olemas ka midagi muud, puhtamat ja romantilisemat kui lihtsalt kokkuleppeline või puhtalt lihalik vahekord. Selle mehe eest ja nimel on ta valmis paljuks.

"La reine Margot", Prantsusmaa-Saksamaa-Itaalia 1994, Patrice Chereau.