Habras mälu

Leonid Burlaka on legendaarne Odessa filmistuudio operaator, kelle tuntuimate filmide hulka kuulub näiteks omaaegne kultussari „Kohtumispaika ei tohi muuta“. Aktiivsest loometööst tagasi tõmbunud vanameistri 60ndatest pärineva foto- ja filmiarhiivi leiab aga tema lapselaps Ihor Ivanko. Maidani väljakul oma esimese dokumentaalfilmi teinud noor ukraina operaator Ihor kohtub selle kaudu noore nõukogude operaatori Leonidiga, kes alustab oma karjääri Hruštšovi sula ajal. Ihor taipab, et tegelikult ei tea ta vanaisast ja tema noorusest peaaegu midagi. Filmilindikatketest ja lahtirullitud negatiividest hakkavad hargnema põnevad lood noorusest, kino kuldajast, vanaisa kirest ja tema sõpradest. Ihori teekond viib ka Varssavisse ja Moskvasse, et kohtuda vanaisa filmikooli aegsete sõpradega ja leida puuduolevad killud. Ta peab ka jõudma veel vanameistrilt küsida: mis tunne oli neil päevil filme teha? Kui palju vabadust oli tal kunstiliselt ja eraelus? Millest ta unistas? Paljudel juhtudel jäävad need ja teised küsimused vastuseta, sest Burlakal on Alzheimeri tõbi ja tema mälu halveneb kiiresti.

See on kaunis, visuaalselt rikkalik ja poeetiline film mälust, vananemisest ja armastusest kino vastu.

Filipp Kruusvall