Just nagu armunud

Iraani lavastaja Kiarostami armastab minimalistlikke filme. Eelmise tegi ta Itaalias, seekordne ekraanilugu areneb Jaapanis. Süžee areneb järgmiselt. 82aastase professori juurde saadab baariomanik ööseks neiu, call-girl’i, kes päeval on üliõpilane (Rin Takanashi). Järgmisel hommikul sõidutab professor neiu ülikooli juurde, kus nad kohtavad neiu armukadedat kallimat (Ryo Kase). Noormees peab professorit neiu vanaisaks ja see võtab rolli omaks. Selline äravahetamine qui pro quo teeb vanast mehest justkui kaitsja, keda õrn neiu suures linnas vajab, ja neiust kujuneb nagu tütretütar, kellest mees oleks nagu võõrdunud. Neiu noor kallim on selgesihiline karakter, vana mehe ja noore neiu vaheline suhe jääb ambivalentseks.

Kiarostami arendab filmi rahulikult, ja lõpetab siis ootamatult. Ilmselt leidis ta, et film pööraks kas siis komöödiaks või tragöödiaks, ja kumbagi lõppu ta ei soovinud.

Jaan Ruus