Metsikud poisid

Nagu palavikuline unenägu, kus Jean Cocteau ja Jean-Pierre Jeunet on saanud lapse, kes seejärel lavastab versiooni Pasolini „Salóst“, maitsestades seda näputäie Kubrickiga, kujutab „Metsikud poisid“ endast režissöör Bertrand Mandico julget ja provokatiivset filmidebüüti.

Pärast võika kuriteo kordasaatmist sunnitakse viit teismelist poissi asuma merereisile hollandlasest kapteni juhitud purjepaadis, lootes, et see aitab nende metsikust talitseda. Ei lähe aga kaua, kuni poisid kapteni mässu käigus kukutavad ja leiavad end kummaliselt üleloomulikuna tunduvalt saarelt. Haljendava ja viljaka taimestiku keskel satuvad poisid saare lummusesse ning nad rebitakse intriigide võrku, mis muudab neid igaveseks.

Mandico flirdib mitme eri teema, muuhulgas soolise poliitika, seksuaalsuse ja kolonialismiga, tehes seda karmi, kuid sürrealistliku must-valge operaatoritöö ja peaaegu koomiliselt avatud sümbolismi kaudu – näiteks suured falloslikud taimed, mille piimvalget vedelikku poisid imevad selleks, et ellu jääda. Filmi lustlik muretus seksuaalsete või fantaasiamaailma teemade vältimisse aitab tekitada pidevat energiat, muutes linateose püsivalt leidlikuks, vaimukaks ja samas ka – kogu selle kaose sees – mõtlikult juurdlevaks.

Näitlejad teevad suurepärase töö, ilmutades teatavat jultumust, mis sobib filmi ainulaadse maastikuga ning aitab moodustada terviklikku ja ainulaadset kinemaatilist nägemust. See film on kompromissitu, nutikas ja vaimukas ning annab tunnistust talendist, mille suhtes tasub järgmistel aastatel silmad lahti hoida.Laurence Boyce