PÖFF 2016: Hotell Grand

Suursuguse pealkirjaga filmis üritab Axel (Atle Atonsen) endas uinunud kirjanikuvaimu äratada. 10 aastat tagasi nö puusalt tulistatuna Norra parima novelli kirjutanud autor, kelle teos tõlgiti rohkem kui 30-sse keelde, ei suuda leppida tõsiasjaga, et rohkem ei peitu temas peatükkigi.

Nagu tihti inspiratsiooni kaotanud inimestega juhtub, hakkab ka Axel inspireerima end ohtra koguse alkoholiga. Vastab tõele, et leidub inimesi, kes funktsioneerivadki pidevas alkoholivines ning Axel on veendunud, et tema on üks nendest. Paraku jääb tal märkamata, et ta pole ridagi kirjutanud. Uhkele ja parimaga harjunud kirjanikule tähendab see kulutuste koomale tõmbamist, kuid taoline seik käib mehele rohkem närvidele, kui fakt, et ta sureb 2-4 kuu jooksul, kui ta joomist ei lõpeta.

Elades vaid iseendale leiab mees, et joomist pole mõtet jätta, kui ta nagunii sureb. Sedasi häälestatuna registreerib Axel end Grand Hotel’i parimasse tuppa, kus ta karjäär kunagi algas. Hotellis kohtub ta 34-aastase Hannah’ga (Vera Vitali), kellega ta suuremat sidet luua ei suuda. Küll aga võtab ta pika peale omaks naise poja Noah’i (Håkon Bøhmer), kes põeb Tourette’i sündroomi. Mees leiab poisis samu jooni, mis endas: nimelt keegi ei mõista neid. Inimesed lihtsalt ei saa neist aru, sest nad funktsioneerivad teistele arusaamatul viisil. Axel hakkab Noah’it jälgides tõsiselt mõtlema, kas ta elu ikka on nii kehv ja lootusetu, kui ta senini arvanud on.

Äärmiselt menukas Norra lavastaja Ärild Fröhlich paneb enda uut filmi vaadates aja lihtsalt lendama. Maitseka huumoriga pikitud draamas ei hakka hetkekski igav. Kuid mida vähemat lootagi sellise tõmbenumbri nagu Doktor Proktori puuksupulber autorilt.

Oliver Põder