Florence Foster Jenkins

Film on inspireeritud tõestisündinud loost ja reaalsest persoonist, Florence Foster Jenkins’ist, kes oli kuulus seltskonnadaam ja muusikametseen 40ndate aastate New Yorgis. Püstirikka pärijanna tohutu armastus muusika ja laulmise vastu oli paraku pöördvõrdelises seoses tema oskustega end muusikaliselt väljendada. Olles pisarateni liigutatud sopran Lily Ponsi kontserdist Carnegie Hallis otsustab madame Florence, et tal on aeg naasta lavalaudadele ning oma unarusse jäänud lauluhobi taas käsile võtta. Oma impressaariost abikaasa St Clair Bayfieldi toel andis söakas proua välja heliplaadi ning astus üles Carnegie Hallis andes kontserdi 3000 inimesele.

Kahele Oscarile nomineeritud lavastaja Stephen Frearsi film ei ole kindlasti mitte ainult komöödia napakavõitu filantroobist, kuigi huumorit on filmis küllaga, vaid see on ka mitmetahuline liigutav lugu säravast ja vaprast inimesest, keda ei kohuta oma unistuste täitmise teel oht saada avalikult naeruvääristatud. Florence’i heatahtlik süüdimatu iseloom ja heldekäelisus koos tema lõikavalt ebatäpse koloratuursoprani ning isiklike veidrustega moodustas absoluutselt ebatavalise „suurem kui elu“ persooni. Tema üle naerdi, kuid samavõrd palavalt teda ka armastati.

Filmi kangelannat kehastab suure meisterlikkuse ja südamesoojusega kolme Oscariga pärjatud Meryl Streep ning abikaasa St Clair’ina näeme taaskord ülivõluvat rolli tegemas Hugh Granti. Vajab eraldi äramärkimist, et filmi režissöör Stephen Frears on elavast legendist britt, kes on tuntud oma inglaslikult peene huumoritaju ja virtuooslikult hingekeeltel mängiva stiili poolest. Frears on lavastanud näiteks ka filmid "Philomena" (2013), "High Fidelity – elu edetabelid" (2000), "Kuninganna" (2006) ja "Ohtlikud suhted" (1988).