PÖFF: Zero

Ungari lavastaja Gyula Nemesi filmi "Zero" võib heaks võtta või pahaks panna – see on filmikunsti vormi pandud kommentaar planeeti ähvardavale katastroofile ja ühtlasi katse tuua vaataja välja mugavustsoonist.

Nemes astub oma äärmuslikul ja anarhistlikul moel välja kapitalistliku maailma poolt hävimisohtu viidud keskkonna kaitseks. Ta räägib loo meetehase (sic!) juhatajast, kes avastab tõelise mee maitse ja väljasuremise äärel olevate mesilaste maailma. Protest üksikisiku tasandil muutub peagi kogu ühiskonda hõlmavaks revolutsiooniliikumiseks ja ökoterrorismiks ning päädib legendaarse viimase mesipuu otsimisega.

Nemes ei sea endale piiranguid mesilaste huku valusa teema lavastamisel mängufilmina; ainukeseks fantaasiat kärpivaks teguriks on olnud ilmselt eelarve, mis pole lasknud kogu filmi teha näiteks mesilase vaatevinklist. Nemes paneb mesilased rääkima ja vaatajad relvi haarama, ta on filmi sisse kirjutanud isegi reaalse pausi, et luua otsene sild ekraanil kujutatu ja ekraanivälise tegelikkuse vahel. Ta intrigeerib nii andunud filmisõpru kui ka reavaatajaid, mängides tsitaatidega kinokunstist ja kaadritega uudistesaadetest, samas pole ta sedavõrd tõsine ega tõsiseltvõetav nagu näiteks Jean-Luc Godard. Nemesi tee-ise-esteetikast kantud stseenid sarnanevad kohati klounaadile, kohati vihasele tudengifilmile. Ehkki Nemesi filmi peategelane ei anna oma lõputuna näivas otsingus just väga palju lootust inimkonna pääsemiseks, on filmi edasiviivaks jõuks siiski usk paremasse maailma ning kättesaamatuna näivasse lepitusse jumalate ja loodusega.

Tõnu Karjatse / PÖFF

Ungari / Tšehhi Vabariik / Saksamaa 2015