Kas leidub Eestis last, kes pole lugenud Astrid Lindgreni raamatuid ja kes pole täiskasvanuna kasvõi korraks mõelnud, kuidas Lindgren lapse hinge iga viimast kui soppi nii hästi tundis ja selle täiskasvanute maailmast säärase hellusega kõrgemale oskas asetada?
