Loodus võtab tagasi: elu hüljatud maadel

Christopher Thomsoni esseefilm uurib kummalisi uusi maastikke, mida tekib vähehaaval kõikjal Euroopas. Pärast maapopulatsioonide kadumist võtab loodus tagasi piirkonnad, mida inimesed omal ajal harisid. Varemete vahele kasvavad puud, kunagi vaid inimestele kuulunud maastikel jooksevad ringi metsloomad. Loodus on tulnud enda oma tagasi nõudma.

„Loodus võtab tagasi: elu hüljatud maadel“ võtab luubi alla ühe küla, mis on kokkuvarisemise äärel ja asub mahajäetud alpi orus. Kirjeldades küla, mis üritab pääseda majanduslikust, demograafilisest ja kultuurilisest implosioonist, peegeldab see film samas ka inimkonna muutuvaid suhteid loodusega ja seda, kuidas kunagi moodsa ajastu tippudeks olnud paigad taanduvad ajapikku ajalooraamatutesse.

Kummardusena sellistele meestele nagu Michelangelo Frammartino, on see film hoolikalt välja mõõdetud ja mõtlik taies, esitledes säravalt loodust, mis on ühtaegu imekaunis, kuid samas ka veidi hirmuäratav, keeldudes laskma inimeste püüdlustel end taltsutada. Thomson loob unustatud maailmast tõeliselt maalilise pildi, kuid märkimata ei saa jätta ka imelist helikujundust, mis on võtnud mõtiskleva tooni ja voogab paljude keeruliste teemade taustal nagu looduse enda rahulikud helid.

Vaimustav kinemaatiline kogemus, mis avastab ja säilitab vaikselt hääbuvat maailma, tekitades küsimuse, kui püsiv meie praegune eluviis tegelikult on.

(Laurence Boyce)