19. sajandi algusest kuni 1960. aastateni kehtisid Šveitsis seadused, mis võimaldasid abielupaaridel sissetuleku suurendamiseks võtta peresse nn palgalaps, kelle eest riik maksis hooldajale toetust. Lapsed võeti kas lastekodudest, majanduslikes raskustes või keskklassi silmis lihtsalt moraalselt sobimatutest perekondadest – nt lahutatud või lesestunud üksikvanemalt – ning anti vaestesse perekondadesse.
