Registreeru

Nukufilm 60

Kaasasündinud kohustused

Eesti, 2008, Rao Heidmets

Lühidalt peaks film olema meie lähituleviku kunstiline käsitlus. Näeme, kuidas meedia mängib üha suuremat rolli ühiskondlikus elukorralduses. Kuidas arvamusuuringutes saadakse üha täpsemaid tulemusi. Kuidas ülisuured ettevõtted suudavad üha kiiremini tarbija soovidele vastu tulla ja ennast nende järgi muuta. Selle kõige tulemuseks on labane ja jõhker “moodne maailm”.

Papa

Eesti, 2014, Girlin Bassovskaja

Ema üritab lagunevat perekonda koos hoida. Kui teine pool sama palju ei pinguta, on see pea võimatu ülesanne. Ja laps igatseb armastust, proovides usaldada ja armastada inimest, keda

võib-olla polegi olemas olnud. On vaid kujutlus ja lootus. Et ta on, et ta võiks olla... Isa.

Laps ootab teda, lõputult. Ja kui ta siis lõpuks kohal on... Kas siis on enam õige aeg? Ära mine ära!

Tik-Tak

Eesti, 2015, Ülo Pikkov

Kellassepp kontrollib aega, kuid kellassepa töökojas elav hiir kontrollib kellasid… Film ajast ja selle fataalset olemusest.

Kolmnurga afäär

Eesti, 2012, Andres Tenusaar

Ilma nurkadeta pole kolmnurka. Ilma kolmnurgata pole suunda. Ilma suunata pole liikumist.

Lõpuõhtu

Eesti, 2007, Hardi Volmer

Ühel ööl kogunevad Karahundzhi platool kentsakad kujud. Need on inimese poolt eri aegadel ja eri

kultuurides loodud jumalakujud – nukud.

Samal ajal prinditakse mingis tehnokestuses välja absoluutselt kõiki tähekombinatsioone absoluutselt

kõigis teadaolevates kirjakeeltes.Tiibeti kosmogoonilise müüdi järgi toob see tegu – kõigi jumala nimede

kirjapanek -kaasa universumi lõpu.

Looja on otsustanud neid enne lõppu omavahel tutvustada. See on kirju kamp isekaid, ent väga inimlikke ja armsaid puuslikke, kes kõigele lisaks on üsna veendunud, et nad on ainujumalad. Seda on inimesed neile sisendanud.

Nad võidavad looja sümpaatia ja muusikakeeles suhtlev õnnistegija lükkab maailmalõpu edasi – lisades ladina tähestikku veel ühe tähemärgi.

Aga meie galaktika teises otsas tegelevad mingid mõistusega olendid sama asjaga.

Liivamees

Eesti, 2013, Pärtel TallRannaliiv on iseenesestmõistetav, nagu õhk, päike, elu, armastus. Jäljed kirjutavad liivale oma lõputuid lugusid, mis küsivad: kas oskame väärtustada neid asju ka enne nende äkilist kadumist? Kui liiv ja Liivamees on kadunud ning Kivimees silmad avanud, kas ta jääb, või lahkub samuti? Iga liivatera loeb!

Isand

Eesti, 2015, Riho Unt

Koer Popi ja pärdik Huhuu ootavad koju oma isandat, kes ühel päeval lihtsalt enam ei tule. Sellest päevast algab nende ühine elu. Popi, olles ise küll targem ja tugevam, alistub ahvi tujudele sümboliseerides seega kuulekust ja allaheitlikust. Huhuu aga kehastab liiderlikkust ning rumalust.

Friedebert Tuglase novelli „Popi ja Huhuu” ainetel.