PÖFF 2016: Ma ikka varjan veel oma suitsetamist

Üks päev nädalas on hamam ehk aurusaun naiste päralt. Fatima (mängib tuntud näitleja Hiam Abbass) on naine, kelle pere käes on kohustus sauna ülal pidada. Film tõukub Pariisis edukalt esietendunud samanimelisest näidendist, kuid režissöör on osanud panna teatrile kohase aja, koha ja tegevusühtsuse mängima filmi kasuks. Tänases maailmas käivad tulised vaidlused selle üle, mis on mosleminaistele hea, mis halb või millist rolli mängib burka - kas on see lihtsalt peakate või on ta omandanud ikonostaatilise tähenduse, sümboliseerides väga konkreetselt tänases päevas islami radikaalseid liikumisi? Kui palju on siin tegu naiste vaba tahtega traditsioonidele vastavalt riietuda ning kui palju islami radikaalide poolt peale surutud hirmu ja sundusega? Režissöör on võtnud väga julge positsiooni: filmi tegevus toimub saunas, suletud ruumis. Esimestest kaadritest peale näeme, kuidas selles Islamimaade jaoks ebaharilikus tegevuspaigas kistakse naiste omavahelistes juttudes lisaks füüsilisele alastusele alasti ka nende hinged, avanevad karakterid ja tõukuvad arusaamised religioonist ja naiste õigustest ning vabal tahtel põhinevate valikute võimalikkusest maailma väljaspool sauna.

Filmi dramaturgiline tegevus on väga hästi pingestatud elava ja väga huvitava dialoogiga, kuid tiksuma on pandud ka dramaturgiline kell: kodumaale Alžeeriasse on Prantsusmaalt naasnud vend, täis viha ja pahameelt ning valmis karistama kõige karmimal viisil oma õde, kes on otsustanud vallasemana sünnitada lapse vastu oma suguvõsa tahet. Viimase vindi peal rase naine ei leia varjupaika kusagilt mujalt kui saunast. Mida lähemale tuleb sünnitus, seda intensiivsemaks muutub meeste rünnak saunale ja seda tihedamaks muutub dialoog, kuhu on paiguti pikitud mõnusat ja elutarka naiste saunahuumorit...

Filmi autorile Rayhanale (kodanikunimega Rayhana Sultan) on see esimene täispikk mängufilm ja sisuliselt ka esimene film üldse, varem on ta mänginud dokumentaaltelesarja "Islam's Non-Believers" ühes episoodis iseennast. Esimesest kaadrist alates on tunda tugevat lavastajakätt ja täpset kaadritunnetust. Film on äärmiselt vabameelne ja tõstatab mitmeid huvitavaid küsimusi, mis kõlksuvad täie teravusega vastu meie tänast maailma ja lisavad tuld meie igapäevastesse vaidlustesse.

Tiina Lokk