Registreeru

Berliin 1945. Nelly saabub vahetult pärast sõja lõppu koonduslaagrist tagasi varemetes linna. Tõsiste vigastuste tõttu tuleb ta nägu operatsiooni abil taastada. Nelly tahab leida üles oma muusikust abikaasa Johnny, kuigi sõbranna Lene sõnul olevat mees ta reetnud. Laagris olles oli mehele mõtlemine Nelly jaoks ainus tugipunkt ning nüüdki tundub mehe leidmine talle valitsevas kaoses paradiisi tagasipääsemise garantiina. Nende kohtumisel ei tunne mees oma surnuks peetud naist ära, kuid teeb talle sarnasuse põhjal ettepaneku etendada Nellyt, et saada kätte viimase märkimisväärne pärandus.

Nelly näo rekonstrueerimine on allegooria, millele tugineb kogu loo mitmekihilisus nii üksikisiku kui ka terve sõjajärgse ühiskonna tasandil. Pärast operatsiooni tõdeb Nelly: "Mind polegi enam olemas". See tõdemus ei kehti ainult välise kohta. Ka Berliini varemed on laiema tähendusega kui vaid konkreetsed purustused ja kõrguvad rusud, mis filmis mõjuvad peaaegu stiliseerituna. Tahtes olla endine, tuleb leida side endisega, kuid isiklikud ja kollektiivsed traumaatilised läbielamised tunduvad selle mõeldamatuks tegevat ning sedagi tuleb sõjajärgsel nullhetkel alles kogeda – üksi ja ühiselt. Johnny on kindel, et keegi ei küsi Nellylt laagris läbielatu kohta ning Nelly kogeb, et sellest ei olegi ehk võimalik rääkida.

Christian Petzoldi film on ühtlasi nii kammerlik melodraama kui ka põnevik, mille pinget kerivad oskuslikult doseeritud ajaloolised, olustik-psühholoogilised ning dramaturgilised vihjed, mis pakuvad vaataja teadvusele palju võimalikke pöördeid, jättes need sinna kummitama ka peale filmi lõppu. Samas teeb lavastaja kummarduse Ameerika film noir’ile, ning klassikuile nagu Hitchcock või Fassbinder. Paljud kriitikud on ühel meelel: see on Christian Petzoldi parim film, Nina Hossi seni mõjuvaim roll ning filmi lõpustseenist tõotab saada unustamatu filmiklassika.

Saksamaa 2014