Registreeru

Raoul Ruizi suurejooneline mitme sisuliiniga „Lissaboni müsteeriumid” (PÖFF 2011) võis olla Tšiilis sündinud maailmarändurist eksperimentaatori viimane suurteos, aga ÖÖ HAKUL on eelmisel aastal surnud Ruizi enda lahkumisfilm. See on pentsik ja õrn hüvastijätukiri maailmale, kinole ja sünnimaale Tšiilile, kust ta aastaid eksiilis viibis.

„Ruiz ... muretses ÖÖ HAKUL valmimise ajal selgelt enda surelikkuse pärast ning film on suuresti ta testament – samas on see üks südantsoojendavamaid hüvastijätte kino ajaloos. Erinevalt Ruizi viimase aja, peamiselt peavoolu kuuluvatest töödest, on ÖÖ HAKUL voolav essee filmist kui poeesiast, sarnane ta 1980ndate alguses Prantsusmaal tehtud filmidega (näiteks „Piraatide linn”) ...

Filmi tegevus toimub tänapäeva Tšiilis ning film jutustab eakast kontoritöölisest härra Celsost (Sergio Hernandez), kes pensionipõlve lähenedes ootab salapärast võõrast, kes – ta on veendunud – tuleb teda tapma ... Film liigub tänapäeva ning härra Celso lapsepõlve vahel – näeme teda tõsise, ülimalt filosoofilise poisina, kellele meeldib vestelda Long John Silveri ja Ludwig von Beethoveniga (viimane saadab teda unustamatul kinolinastusel) ... Kaameratöö on sujuv nagu alati ning Inti Brionesi operaatoritöös on suurepäraseid värve, eriti merevaadetel soojade roosade toonide ning pronksivarjundite kasutamisel. Värvikas dialoog sisaldab mitmetähenduslikke mõtisklusi, sürrealistlikke märkusi ja teravaid omainimeste nalju Tšiili kohta. Viimase hetkeni lustakas ja ülimalt loominguline, selle filmiga lahkub Ruiz unistades ja naerdes.”

Jonathan Romney, Screen