Registreeru

19. sajandi algusest kuni 1960. aastateni kehtisid Šveitsis seadused, mis võimaldasid abielupaaridel sissetuleku suurendamiseks võtta peresse nn palgalaps, kelle eest riik maksis hooldajale toetust. Lapsed võeti kas lastekodudest, majanduslikes raskustes või keskklassi silmis lihtsalt moraalselt sobimatutest perekondadest – nt lahutatud või lesestunud üksikvanemalt – ning anti vaestesse perekondadesse. Järelevalve nende laste inimväärse kohtlemise, elukeskkonna või hariduse omandamise üle oli ülimalt pealiskaudne. Sel teemal rääkimine oli aastakümneid hiljemgi Šveitsis tabu, häirivad lood nende laste vaimse, füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise juhtudest on avalikkuse ette hakanud jõudma alles nüüd.

Lugu Bösigeride farmi kahest palgalapsest, andekast akordionimängijast Maxist ja emalt ära võetud Bertelist on tegelikult suurem kui käsitlus kahe õnnetu lapse kannatustest. Suurem ka kui üldistus ühest tagurlikust ühiskonnakorraldusest end liberaalseks pidava Euroopa lähiminevikust. See on lugu alatisest võitlusest inimeses, ängi ja meeleheite võitlusest kõige voorusliku ja loomuliku vastu. Berteli üritab ema juurde põgeneda, sest see on loomulik, et lapsed koos emaga peavad olema. Maxil ei ole mujale põgeneda kui muusikasse. Siiski ei ole tema musitseerimine pelgalt lohutus. See on lootus, mis peidetud kogu inimloomingusse – visioon paremast tulevikust ja ilusamast, ängivabast maailmast.

Farmi vägivalla-ahel, tugevamatelt nõrgematele, vanematelt noorematele, on teravas vastuolus ümbritsevaga. Vastandades kaadreid inimlikust viletsusest ja kannatustest seda ümbritseva suurepärase Alpi maastikuga, puhta loodusega, milles puudub viletsus ja pahatahtlikkus, tundub film uurivat, kust üldse pärineb see inimese äng. Nähtus, mida mujal looduses ei leidu. Kas see on tsiviliseerumise hind, omamoodi paratamatus, millest osake leidub meis kõigis või on tegu samamoodi pärandatava nähtusega nagu seda on näiteks kultuur, oskused ja teadmised? Ja miks me ilma selleta ei suuda elada?

Hannes Aava