JAFF esitleb uhkusega retrospektiivprogrammi Jaapani juhtivast anime-stuudiost Ghibli, mille lõi 1985. aastal Hayao Miyazaki koos oma sõpradega.

Kes oleks võinud arvata, et noor marksist Hayao Miyazaki hakkab ükskord jutustama igas vanuses lastele muinasjutte? Oma nooruses õppis Miyazaki Gakushyuinis, Jaapani elitaarses ülikoolis, kus õpivad keisriperekonna liikmed. Seal sai ta teaduskraadi nii politoloogias kui majanduses, ent tööle asus Miyazaki hoopis faasijoonistajana stuudios Toei Animation. Miyazakist sai ka stuudio ametiühinguliider. Jaapani kuulsaima anime-autori tiitlini jõudmiseks kulus siiski veel palju aega, hulk eksperimente ja ka ebaõnnestumisi – kuni sündis stuudio Ghibli.

Hayao Miyazaki käekirjaks on filmid ilma loogika ja stsenaariumita. Õigemini filmid, mille idee sünnib alles tagantjärele: „Ma mõtlen midagi välja, sest lähenemas on tähtaeg. Alles pärast jõuab mulle kohale, millega ma hakkama sain. See on ohtlik tee, aga kahjuks ma teistmoodi töötada ei oska – teised peavad sellega leppima. Mina ei loo filmi. Film loob ennast ise, minul on vaid vaja see valmis teha.”

Miyazaki on inimene minevikust. Ta isegi joonistab vanamoodsalt, pliiatsitega ja paberile, kaasates arvutigraafikat ainult äärmistel juhtudel. Libametssea jaoks filmist „Printsess Mononoke” läks arvutigraafikat tarvis, kuid peakangelased nõuavad hoopis teistsugust lähenemist. Miyazaki mõtleb neist pidevalt, elab tegelastesse sisse, joonistab neid üha uuesti ja uuesti.

Nagu kõik inimesed minevikust, on ka Hayao Miyazaki nostalgiliselt seotud „möödunud aegadega”. Tema jaoks on see ainuvõimalik tõene versioon reaalsusest. Pole üllatav, et ligi poolte Ghibli stuudio filmide tegevus toimub väikestes väljamõeldud sõjaeelsetes Euroopa linnakestes. Isegi maamajake filmis „Vaimudest viidud” on joonistatud maha eesti talumaja pealt ning see sümboliseerib Kuldajastut sama hästi kui gooti stiilis kirikud. Euroopast pärinevad ka valged-kuldsed ookeanilaevad ja uhked 1920-ndate aastate lennukid. Miyazaki filmidest ei leia kuigi palju kaasaegseid detaile, näiteks pole mitte ühtki kaadrit mobiiltelefoniga. No ei armasta Miyazaki igasugu vidinaid ja seadeldisi!

See-eest istub talle vana sõjatehnika, mis annab võimaluse vaenlasega näost näkku kohtuda. Paadunud patsifistina peab Miyazaki sõda suureks vaenlaseks, mis ründab maailma rahulikkust igal rindel. Ent ka siis, kui Miyazaki ei kujuta oma filmides sõda, läbib tema filme pidev võitlus – võitlus ajaga, täiskasvanuks saamisega, surmaga. Seetõttu pole ka imestada, et „Porco Rosso” pole põrmugi lõbusam kui Tarkovski filmid.

Hayao Miyazaki õpetab meile, et südames on olemas teine maailm – vaikne ja mugav, kus pole mingeid sõdu ja kus ei tapeta lapsi. Seal lendavad taevas kartmatud piloodid punastel lennukitel, merel aga sõidavad uhked laevad heleroosade purjedega. Tere tulemast!

Ghibli stuudio täispikad filmid:

1984: "Tuulte Oru Nausikaa" (Kaze-no tani-no Nausika)*
1986: "Laputa, lendav kindlus" (Tenkuu-no shiro Rapyuta)
1988: "Jaanimardikate haud" (Hotaru-no haka)
1988: "Minu naaber Totoro" (Tonari-no Totoro)
1989: "Kiki kullerteenus" (Majou-no takkyuubin)
1991: "Alles eile" (Omohide Poro Poro)
1992: "Porco Rosso" (Kurenai-no buta)
1993: "Ookeanilained" (Umi-ga kikoeru)
1994: "Pom Poko: Pesukarude sõda" (Heisei Tanuki Gassen Pon Poko)
1995: "Südame sosin" (Mimi-wo Sumaseba)
1997: "Printsess Mononoke" (Mononoke-no hime)
1999: "Minu naabrid Yamadad" (Houhokekyo tonari-no Yamada-kun)
2001: "Vaimudest viidud" (Sen-to Chihiro-no kamikakushi)
2002: "Kassi tagasitulek" (Neko-no ongaeshi)
2004: "Hauru rändav loss" (Hauru-no ugoku shiro)
2006: "Meremaa lood" (Gedo Senki)
2008: "Ponyo mäe otsast" (Gake-no ue-no Ponyo - töös)

* film tuli välja enne stuudio loomist, kuid seda peetakse ikkagi Ghibli stuudio anime-filmiks.