●         PÉPÉ LE MOKO (1937)  Rež: Julien Duvivier / 1.34 / kell 19.30

●         ALŽIIR (ALGIERS,1938) Rež: John Cromwell / 1.35 / kell 21.30

 

Stsenaristid: Julien Duvivier, Henri La Barthe / John Howard Lawson,  operaatorid: Marc Fossard, Jules Kruger / James Wong How, heliloojad: Vincent Scotto, Mohamed Ygerbuchen, osades: Jean Gabin, Line Noro, Mireille Balin / Charles Boyer, Sigrid Gurie, Hedy Lamarr

 

Julien Duvivier (1896-1967) oli üks 30ndate aastate prantsuse kino „Suurest viisikust“ (kuhu kuulusid veel Jean Renoir, Rene Clair, Jacques Feyder, Marcel Carné), poeetilise realismi ning prantsuse film noir'i teerajajatest, kelle filmid laenasid motiive Hollywoodi gängsterifilmidest, sulandades neid pessimistliku ja hunnitu nägemusega prantsuse ühiskonnast.

Duvivier' üks populaarsemaid filme „Pépé le Moko“ (põhineb Henri La Barthe' samanimelisel romaanil) räägib inimlikel teemadel - igatsustest ja unistustest, mis kunagi ei ole määratud täituma. Jean Gabin kehastatud Pépé (tähistab slängis meest Marseille'st) on Prantsusmaalt Alžiiri välja saadetud kurjategija, araabia kvartalis Casbah's ennast hästi sisse seadnud küüniline ent romantikuhingega mees, kelle süda igatseb koju Prantsusmaale. Saatuslik kohtumine kauni prantsuse turisti Gabyga paneb mehe elu ohtu, sest viimane peab põgenema teda väsimatult jälitava politseiniku eest. Film keelati sõja ajal Vichy režiimi otsusega, kuid kindlustas klassikastaatuse pärast keeluperioodi lõppu.

 

Hollywoodi näitleja ja režissööri, samuti tunnustatud teatrilavastaja John Cromwelli (1887-1979) 1938. aastal Hollywoodis vändatud filmi remake „Alžiir“ (peaosades Charles Boyer ja Sigrid Gurie) kandideeris neljale Oscarile ja andis muuhulgas inspiratsiooni kuulsa „Casablanca“ sündimisele 1942. aastal. Filmi produtsendid püüdsid igati hävitada kõik olemasolevad prantsuse algversiooni koopiad, kuid õnneks tulutult.


TEISIPÄEV, 29 mai

●         METSLANE (LA BÊTE HUMAINE, 1938) Rež: Jean Renoir / 1.30 / kell 19.30

●         INIMESE IHA (HUMAN DESIRE, 1954) Rež: Fritz Lang /1.31 / kell 21.30

 

Stsenaristid: Denise Levland / Alfred Hayes,  operaatorid: Curt Courant / Burnett Guffey, heliloojad: Joseph Kosma / Daniele Amfitheatrof, osades: Jean Gabin, Simone Simon, Fernand Ledoux / Glenn Ford, Gloria Grahame, Broderick Crawford

 

"Mida rohkem ma oma elukutset valdan, seda rohkem teen ma kaadrisügavusega lavastusi". Sedasi selgitas Jean Renoir (1894-1979) vormiuuendusi oma tippfilmides „Suur illusioon“ (1937), „Metslane“ (1938) ja viimases enne Teist maailmasõda kodumaal tehtud filmis „Mängureeglid“ (1939). Émile Zola 1890. aastal trükivalgust näinud romaani ekraniseeringus mängib Renoir oma kuulsa maalikunstnikust isa, impressionisti Pierre Auguste'i kombel vormi ja sümbolitega, mistõttu sai tema filmist „Metslane“ poeetilise realismi ja fataalse sümbolismi üks tähelepanuväärsemaid saavutusi kinokunsti ajaloos.

See räägib loo armukolmnurgast ja inimloomusest, millel on alati olemas oma tumedam pool. Taas mängib peaosa (seekord negatiivset kangelast) Jean Gabin, kes pidi filmis realistlikkuse huvides ära õppima rongijuhtimise. Filmi montaažist sai tugevaid mõjutusi ka teinegi poeetilise realismi suurkuju Marcel Carné, kellelt on valminud sellised suurepärased filmid, nagu „Udune kaldatänav“ (1938), „Õhtused külalised“ (1942) ja „Ülemise rõdu lapsed“ (1942).

 

Illusioonide meistriks kutsutud ekspressionistliku tummfilmi üks suurimaid nimesid Fritz Lang („Väsinud surm“ 1922, „Metropolis“ 1927) oli sunnitud peale Hitleri võimuletulekut sadade teiste Euroopa filmitegijate kombel emigreeruma Saksamaalt Euroopasse ja sealt edasi Ühendriikidesse, kus ta jätkas edukalt ja produktiivselt filmide tegemist. „Inimese iha“ kuulub Langi 50-ndate aastate film noir filmide paremikku, milles peaosades säravad staarid Glenn Ford ja Gloria Grahame.

 

 

●         VIIMSEL HINGETÕMBEL (A BOUT DE SOUFFLE, 1959) Rež: Jean-Luc Godard / 1.27 / kell 19.30

●         HINGETULT (BREATHLESS, 1983) Rež: Jim McBride / 1.40 / kell 21.30

 

Stsenaristid: Jean-Luc Godard, François Truffaut / L.M. Kit Carson, Jim McBride,  operaatorid: Raoul Coutard / Richard H. Kline, heliloojad: Martial Solal / Jack Nitzsche, osades: Jean-Paul Belmondo, Jean Seberg / Richard Gere, Valérie Kaprisky

 

Elava klassiku Jean-Luc Godardi  debüütmängufilm „Viimsel hingetõmbel“ on vast filmiajaloo kõige enam käsitlemist ja analüüsimist leidnud teos ja kui selle tähendus eelkõige noorele publikule on nelja kümnendi jooksul küll pisut muutunud, siis selle vormiuuendustest saavad siiani inspiratsiooni mitmed maailma kinokunsti legendid.

Filmi sisu on ääretult lihtne. Michel Poiccard (Jean-Paul Belmondo) varastab Marseille’s auto, et kihutada Pariisi oma armastatu juurde. Teel laseb ta põgenedes maha ühe politseiniku. Taaskohtudes noore ameeriklanna Patriciaga (Jean Seberg) uitavad noored ühelt Seine’i kaldalt teisele, politsei kannul…

Ühelt poolt moodne armastuslugu, mis veetleb siiani noori ja vanu, teisalt prantsuse uue laine  tuntuim töö, mis pälvis Berliini festivalil parima režii auhinna, pakub „Viimsel hingetõmbel“ tänapäeval tagasihoidlikul moel eksistentsiaalse põnevusfilmi, mida vaadates avastad ajuti unustatud mõtte elada filmi antikangelaste moel vabalt ja õnnelikult.

 

1983. aastal valminud Jim McBride'i uusversioon „Hingetult“ viib filmi tegevustiku arusaadavatel põhjustel Ameerikasse, kus 1980. aastate seksisümboliks tõusnud Richard Gere kehastab kriminaali, kes Las Vegasest Los Angelesesse põgenedes kohtub noore prantslannaga (filmi algversioonis olid mäletavalt mehe ja naise rahvused vastupidised). Rohkem telefilmidega silma paistnud McBride'i film ei saavutanud küll oma eelkäija edu, kuid filmikunsti ikoon Quentin Tarantino on seda pidanud üheks oma suureks lemmikuks.

 

 

 

●         UPPUMISSURMAST PÄÄSTETUD BOUDU (BOUDU SAUVÉ DES EAUX, 1932) Rež: Jean Renoir / 1.30 / kell 19.30

●         BEVERLY HILLSI HULKUR (DOWN AND OUT IN BEVERLY HILLS, 1986) Rež: Paul Mazursky / 1.43 / kell 21.30

 

Stsenaristid: Jean Renoir, Albert Valentin / Leon Capetanos, operaatorid: Léonce-Henri Burel, Marcel Lucien / Donald McAlpine, heliloojad: Léo Daniderff, Raphael Johann Strauss / Andy Summers, osades: Michel Simon, Charles Granval, Marcelle Hainia / Nick Nolte, Bette Midler, Richard Dreyfuss

 

Prantsuse režissöör Jean Renoir oli filme teinud juba „Suure Tumma“ perioodil, ning ajaks, kui ta sai pakkumise ekraniseerida René Fauchois' näidend, oli ta jõudnud teha juba 12 mängufilmi.

Karismaatiline Michel Simon kehastab filmis Boudu-nimelist hulgust, kes otsustab eluga lõpparve teha ja viskub Seine'i jõkke. Sealt õngitseb mehe välja edukas raamatukaupmees Lestingois, kes võtab kodutu mehe lahkelt oma perekonda, aimamata, millise pöörde see tema ja tema perekonna ellu toob. Jõukust nautivatele Lestingois'dele vastanduv Boudu anarhistlik ja elurõõmus ellusuhtumine toob konflikti „meie“ ja „teie“ vahel esile just tänu Simoni suurepärasele kehakeelele ja diktsioonile.

 

1986. aastal valminud ja publiku sooja poolehoiu pälvinud näitleja ja filmirežissööri Paul Mazursky lavastatud uusversioonis „Beverly Hillsi hulkur“ veetis hulgust kehastanud Nick Nolte mitu nädalat kodutuna Beverly Hillsi tänavatel, et oma rolli paremini sisse elada. Kaks aastat tagasi valmis Prantsusmaal filmist veel üks uusversioon, milles peaosa kehastas Gerard Depardieu.

 

 

 

●         NAINE NIMEGA NIKITA (LA FEMME NIKITA, 1990) Rež: Luc Besson / 1.55  / kell 19.30

●         TAGASITEED EI OLE (POINT OF NO RETURN, 1993) Rež: John Badham / 1.41 / kell 21.30

 

Stsenaristid: Luc Besson / Robert Getchell,  operaatorid: Thierry Arbogast / Michael W. Watkins, heliloojad: Eric Serra / Hans Zimmer, osades: Anne Parrilaud, Jean-Hugues Anglade, Tchéky Karyo, Jean Reno / Bridget Fonda, Gabriel Byrne, Dermot Mulroney, Harvey Keitel

 

Esimeseks modernseks prantsuse actionfilmiks ristitud „Naine nimega Nikita“ oli prantsuse imelapseks kutsutud Luc Bessoni üliedukas neljas täispikk mängufilm, mis tõstis nii tema kui kogu euroopa filmikunsti ameerika filmiturul kõrgesse hinda. Sisult prantslaslik, vormilt Hollywoodi ja Hong Kongi märul, räägib film heroiinisõltlasest teismelisest Nikitast (Anne Parillaud), kes järjekordse annuse jahil tapab enesele teadmata politseiniku. Tüdruk mõistetakse surma, kuid talle pakutakse võimalust töötada palgamõrtsukana valitsuse heaks. Nikitast saab treeningute käigus identiteedita täiuslik tapamasin, kellel pole õigust oma elule...

Tänaseks aktiivsest filmilavastamisest loobunud Besson (tema viimane fantaasiafilm „Artur ja minimoid“ jookseb hetkel veel meiegi kinodes) on Ameerikas tugevalt kanda kinnitanud prantsuse filmirežissöör ja produtsent, kelle ulmefilm „Viies element“ (1997) on üks vähestest mitte-Hollywoodis tehtud filmidest, mis on USAs kogunud üle 10 miljoni vaataja.

 

John Badhami („Laupäevaõhtune palavik“, „Dracula“) uusversioonis mängib palgamõrtsukat Bridget Fonda (siin Maggie), kes lastakse vabadusse mööndusega, et ta peab iga kell olema valmis valitsuse käsul tapma. Väikese, kuid meeldejäävama rolli teeb filmis Harvey Keitel, kes sarnaselt prantsuse versiooni Jean Renoga koristab Maggie veretööde jälgi. Hoolimata Bessoni vastuseisust tehti ameeriklaste uusversioon 1993. aastal ikkagi ära. Nikita-nimelise palgamõrtsuka edu jätkus 1997. aastal Kanadas toodetud telesarjaga.