 |
|
 |
||||||||||||||||||||
 |
|
 |
||||||||||||||||||
 |
|
 |
||||||||||||||||||
|
MANIFESTI USA KULTUSFILMIDE FESTIVAL 2. – 9. veebruar Kõikidel filmidel on eestikeelsed subtiitrid, v. a. filmil "Ciao Manhattan"!
Armukolmnurga kolmanda poole moodustab Ingrid Bergmani tegelaskuju abikaasa Alexsander Sebastian, keda mängib Claude Rains. Hechti stsenaarium on geniaalne, asetades kaks meest teineteise vastu. Sebastian on väike, elegantne, haavatav ja mõjutatud oma rangest emast. Devlin on pikk, füüsiliselt imposantne, pisut toores, kahtlustav seal, kus Sebastian on usaldav. Mõlemad mehed armastavad naist, kuid vale mees usaldab teda. Läbi oma karjääri on Hitchcocki filmides olnud elegantsed naised, tavaliselt blondid, kes satuvad väga ohtlikesse olukordadesse. Hitchcock oli kõrgem manipulaator, sarmikas meesnäitleja tema käsilaseks. Ingrid Bergman on rolli valitud meisterlikult, ta ühendab galantselt väärikuse kehalisusega. Alicia on Kangelanna, ta kaldub olema dipsomaan ning magab Sebastianiga, kuid teeb seda, kuna armastab Devlini. Devlinil on raskusi armastada naist, kes seda teha suudab. Nagu legendaarne Groucho Marx, kes keeldus astumast ühessegi klubisse, kes teda klubiliikmeks oleks võtnud. Hitchcock on tuntud oma visuaalsete detailide poolest. “Vertigo” erootiliseks kõrghetkeks oli kaader, kus mees suudleb oma fantaasianaist ja tuba tema ümber pöörleb. “Notorious” on tuntuks saanud Gary Granti ja Ingrid Bergmani tegelaskujude vahelise filmiajaloo pikima suudlussteeni poolest. Hitchcock muutus “Notoriousi” võtete ajal FBI uurimisobjektiks, kuna filmis räägitakse uraaniumist - see oli enne Hiroshima ja Nagasaki katastroofe. “Notorious” on Hitchcocki parimaid spionaaži-melodraamasid, olles omal aja edukaim linateos. Kõigi oma teiste saavutuste juures lõpeb “Notorious” meisterlikult. Nats küsib Sebastianilt: “Alex, kas sa tuleksid palun minuga? Ma tahaksin sinuga rääkida.” Ja Alex läheb, teades, et ta ei tule enam kunagi tagasi elusana.
Lisaks Hollywoodi paremikule näeme Marlene Dietrichi kehastamas sigarit suitsetavat mustlannast bordelliomanikku ning nende kuulsat dialoogi Wellesi tegelaskujuga. Purjus šerif (Welles) ja bordellipidajannast ennustaja (Dietrich): Welles: “Loe mulle minu tulevikku!” Dietrich: “Sul pole tulevikku.” Welles: “Mis sa sellega öelda tahad?” Dietrich: “Sinu tulevik on ära kasutatud.” Paljud Wellesi filmidest ja karakteritest on biograafilised ja kirjanduslikud - Kane, Macbeth ja Othello olid hiiglased, kelle hävitas nende liigne ülbus. Kas oli resonants Wellesi karakteri ja selle vahel, kelleks Orson Welles ise oli saanud? “Touch of Evil” võib olla sama palju film Hank Quinlanist kui Orson Welles’ist endast. “Touch of Evil” on maiuspala vaatajale, kes hindab visuaalset toredust ja dramaatilisust. Esmakordsele vaatajale võikski soovitada jätta labürintjas süžee ja lihtsalt nautida seda, mis on ekraanil. “Touch of Evil” kuulub kahtlemata kinoklassika kuldvaramusse, olles inspireerinud mitmeid teisi väljapaistvaid linateoseid. Tim Burtoni 1994. aasta kultusfilmis “Ed Wood” kurdab Johnny Deppi kehastatud Ed Wood Orson Wellesile, kuidas produtsendid tahavad alati valesid näitlejaid mängima teatud osasid nende filmides. Welles vastab: “Jajah, ma hakkan just tööle filmiga, kus nad tahavad, et Charlton Heston mängiks mehhiklast!” “Touch of Evil” lahkab hea ja halva iseloomu painajalikus õhkkonnas ja seda läbi oskusliku varjude kinematograafia. See tume ja hirmuäratav kuriteo- ja korruptsioonihõnguline film oli Orson Wellesi viimane töö Hollywoodis. Prantsuse kinokunsti suurkujud Jean-Luc Godard ja Francois Truffaut on 1958. aastal hinnanud “Touch of Evil” parimaks filmiks, ühtlasi peetakse seda ka viimaseks film noiriks.
Pisut arust ära kindral Jack D.Ripper tellib B-52 pommitajalt tuumaraketi rünnaku Nõukogude Liidule. Ripper keeldub avaldamast koodi, millega tuumarelvaga varustatud lennukeid tagasi kutsuda ja jättes maailma hukatuse poole kihutama, põrutab Ripper endale kuuli pähe. Jack D. Ripper on muuseas tuletatud Jack the Ripperist, kurikuulsast sarimõrvarist, kes tappis 19nda sajandi Londonis prostituute. Ameerika president ja Briti Royal Air Force ametnikud peavad nõu, kuidas tekkinud olukorras käituda. USA President Merkin Muffley (Peter Sellers) kuuleb oma strateegiliselt nõuandjalt Dr. Strangelove’ilt (taas Sellers), et venelaste käsutuses on viimsepäeva masin, millelt on Nõukogude Liidu ründamise korral koheselt oodata vasturünnakut. Tekkinud on olukord, kus näib olevat võimatu peatada nii viimsepäeva masinat kui USA pommitajaid nende missioonil. Ameerika sõjaväe stateeg Herman Kahn kasutas oma 1960nda aasta “On Thermonuclear War” teoses viimsepäeva masina kontseptsiooni, väites, et mõlemal poolel on juba selline masin olemas. Kubricku musta komöödiat eksitustest illustreerib briljantne satiir. Filmi üks ilmekamaid stseene leiab aset telefoniputkas, kus Bat Guano ja Briti atašee tõdevad, et kummalgi neist pole vajalikke münte, et teha Valgesse Majja kõne, mis päästaks maailma. Filmi tasub vaadata juba ainuüksi meisterlikult humoorikate näitlejatööde tõttu. Kubricku käekirja on filmis tunda kõikjal visuaalsest stiilist kuni iroonilise taustamuusikani. Filmikriitik Roger Ebert on nimetanud seda “sajandi parimaks poliitiliseks satiiriks” ja arvab, et “kui nii intelligentseid ja metsikuid filme tehtaks ka tänapäeval, oleks maailm noorem paik.” “Dr. Strangelove” mõjub tähelepanuväärselt värske ja ajatuna, ettenägeliku ja ohtlikuna. Film võitis neli BAFTA (The British Academy of Film and Television Arts) auhinda. “Dr. Srangelove” on pälvinud tunnustust nii Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukogu, Rahvusliku Filmiarhiivi kui Ameerika Filmi Instituudi “100 aastat, 100 filmi” tabelis. Tegemist on kahtlemata kõigi aegade ühe menukama kultusfilmiga.
We were born, born to be wild We can climb so high I never wanna die Dennis Hopperist miljonäri ja ikooni teinud anti-establishment kultusklassika. Wyatt (Peter Fonda) ja Billy (Dennis Hopper) smugeldavad Mehhikost Los Angelesse kokaiini ja müüvad selle mehele Rolls Royce’is. Sularaha peidetakse mootorrataste bensiinipaagi alla ning sõit Floridasse “pensionile” võib alata. Road trip sihiga Ameerika unelm. Meeleolukas sõit New Orleansi vastlapäevapidustustele läbi Southwesti hipikommuunide ja marihuaana-trip’ide teeb vahepeatuse väikelinna vanglas. Vennastunud alkohoolikust kongikaaslane (Jack Nicholson) juhtub olema jurist ning aitab semud trellide tagant välja. Vabaduses on meestele õnne leidmiseks abiks nii lõbutüdrukud kui LSD. Kohalikud löövad semust juristi maha ning Wyatt ja Billy kogevad koos kahe prostituudiga surnuaial meelemürkide tekitatud psühhedeelset naudingut, mida annavad edasi nii kõlaefektid kui kaameratöö. “Easy Rider” rokib 60ndate lõpus edetabelite tippe vallutanud “Born to be Wild” saatel, legendaarse Steppenwolf’i esituses. Paljud Hollywoodi vanema generatsiooni esindajad ei suutnud mõista “Easy Rideri” süžeed ning kaldusid arvama, et noored on moodsal ajal lihtsalt veidi hulluks läinud. Kuid just needsamad noored olid näinud Roger Cormani “The Wild Angels” (1966) ja Richard Rushi “Hells Angels on Wheels” (1967) ning mõistsid, et puhumas on uued tuuled, sellel ajal kui Hollywoodi establishment eiras nö mootorrattafilme kui ebameeldivat moeröögastust. Vana Hollywood ei teadnud siis veel, et “mootorrattafilmi” žanr jõuab sama auväärt kohale, kui seda oli näiteks vestern Ameerika kinokunstis. Mootorratturite kontrakultuuri esindajad olid konventsionaalse ühiskonna marginaalid. Nad hülgasid traditsioonid, kasutasid narkootikume ja andsid üksteisele peksa. Peter Fonda “põrguingel” Wyatt jätkab Marlon Brando Johnny (mässumeelsete liider filmis “The Wild One”) traditsiooni. Hell Angels (Põrguinglid) oli 1948. aastal Californias loodud mootorrattaklubi. Põrguingli karakter, nii nagu ka gangsteri oma, oli “paha poiss”, kelle oli sünnitanud ühiskond. “Pahast poisist” tehti ohver ja seoti ta armastus-vihkamise suhtesse, siit ka hardcore seksi- ja vägivallastseenid. Koos Arthur Penni “Bonnie ja Clyde’iga” pani “Easy Rider” aluse autorikino renessansile Hollywoodis 60ndate lõpus ja 70ndate alguses. Suured stuudioid mõistsid, et raha saab teha ka kunstnikuvisiooni ja väikese-eelarveliste filmidega. Alla poole miljonilise eelarvega film teenis kassatulu 19 miljonit dollarit. “Easy Rider” on tõestus sellest, et end pilve tõmmates ja oma kunstnikutahet väljendades on võimalik samal ajal ka palju raha teenida. Dennis Hopperit pärjati “Easy Rideri” eest 1969. aasta Cannes’i filmifestivalil. Oma aja kõige populaarsem linateos on kahtlemata teetähis kinoajaloos, kus omal kohal noortekultuur, narkootikumid ja rockmuusika. “Easy Rider” tõstis Dennis Hopperi Ameerika kontrakultuuri tähtede sekka, kõrvuti teiste seas John Lennoni ja Abbie Hoffmaniga.
New Yorki saabub Texase heauskne kauboi Joe Buck (Jon Voight), kes loodab rikkaks saada jõukaid Park Avenue prouasid lõbustades. Peagi näeb Joe, et temasugune gigolo erutab hoopis rohkem meesterahvad ja ta leiab end gay-turult. Joe kolib homoseksuaalist sõbra Ratso (Dustin Hoffman) juurde ning mehed aitavad teineteisel suurlinna džunglis ellu jääda. Ratso on nagu hiir, kellel on linnas oma rada, kes on vihatud, kes ei küsi kelleltki midagi, elades oma elu. Mehed on kardinaalselt erinevad, kuid neid seob unistus paremast elust. Mõlemad on üksikud heidikud, keda visatakse välja kui prügi, neil pole pere ega sõpru ja muu maailm on nad ära põlanud. Läbinägeliku sotsiaalsatiiri all on siiski ka sügavam lugu sellest, et iga inimene vajab kaaslast. Siin on ebameeldivad inimesed ebameeldivast keskkonnast, kus häbitus on endeemiline. “Midnight Cowboy” on ood inimsoo alatusele ja rikutusele, seda filmi kas armastatakse või vihatakse. Kaasakiskuv, kuid morjendav saaga Manhattani meesprostituudist pakub šoki, sensatsiooni, seksi ja meeldejäävaid rollilahendusi. Film tegi Jon Voight’ist staari ja kinnitas Dustin Hoffmani positsiooni Hollywoodi parnassil pärast Mike Nicholsi ülimenukat “The Graduate’i” (1967). Algselt pidi Factory peo stseenis kaasa tegema ka Andy Warhol ise, kuid tema osatäitmine jäeti ära, kui ameerika radikaalist feminist Valerie Solanis Warholi tulistas. Meeleheitel Joe on valmis tegema kõike, et oma surevat semu Floridasse viia. Aga kas mehed üldse kunagi jõuavad selle Florida bussi peale? “Midnight Cowboy” on koos “Easy Rideri” ja “Bonnie ja Clyde’iga” üks paremaid näiteid 60ndate, 70ndate uuest Hollywoodi kinost. John Schlesinger teenis kriitikute kiituse just tänu ausale portreele Ameerika elust. Inimeste elusaatused keeriselistel aegsel sisaldasid võõrandumist, hoolimatust ja üksindust. New Yorgi dekadentsi linateos oli nii finantsiliselt kui kunstilises mõttes üks suuremaid 1969. aasta hitte. “Midnight Cowboy” võitis parima filmi Oscari (esimese X-rated filmina), parima stsenaariumi ja parima režissööri auhinna.
“Ciao Manhattan” jälgib noort Susan Superstaari (Edie Sedgwicki) läbi metsikute art&fashion peoaastate Manhattanil Andy Warholi superstaarina. Kirjutatud stsenaarium on filmiks vändatud koos tõeliste helilindistustega Warholi Factory pidudest New Yorgis. Edie/Susan oli särtsakas, vapustavalt ilus ja valusalt aus noor naine. “Ciao Manhattan” näitab Sedgwicki fiktiivse alterego täielikku allakäiku. Rabavad sarnasused Sedgwicki ja Superstaari elulugudes, eriti pilves Sedgwicki heietused tema traagilisest elukäigust, kõrgest lennust ja kuulsusest, milles ta muuhulgas tunnistab, et just Warhol viis ta narkootikumide tarvitamiseni, teevad filmist siira kujutuse ülemäärasusest ja kuulsusest eriti kummituslikuks. Metsikud peoaastad Manhattanil ühe Andy Warholi superstaarina ja allakäigu trepp. Oma elu lõpu veedab Sedgwick’st tühjaks lastud Santa Barbara basseinis, nartsissistlikult ümbritsedes end iseenda fotodega. Film muutub siin valusalt eluliseks, näidates julmalt Edie narkootikumidest ja alkoholist pundunud nägu ning tema silikoonrindu. Muide pool filmist on silikoonrindade üle eriliselt uhke Edie topless. Seda sensatsioonilist underground-filmi on eriti judisemaajav vaadata, teades, et endine Warholi Factory tüdruk ja modell suri enne filmi lõplikku valmimist. Veelgi mõtlemapanevamalt mõjub teadmine, et poolautobiograafilises filmis on paraku rohkem fakte kui fiktsiooni. On raske öelda, kas pateetiline, haiglane, segadusseaetud Sedgwick saab aru, kuidas teda ära kasutatakse ja kas see talle üldse korda läheb. Hoolimata sellest maalib “Ciao Manhattan” hirmuäratava portree noorest elust, mille narkootikumid kiirelt hävitavad. Film on pühendatud Ediele lõppedes Sedgwicki enneaegse surmaga, mis omakorda märgib nii fiktiivse karakteri kui tõelise tegelase elu lõppu. Viimastes kaadrites viib hoolitsev Butch Edie psühhiaatri juurde, kes teda suudleb ja erutab ning seejärel elektrišoki teeb. Tema eest hoolitsejad nagu ka kõik teised inimesed saavutasid temaga kontakti ainult läbi tema keha, kuid siis distantseerivad ennast ja vaatavad teda kokku kukkumas ja läbi põlemas. Pärast eluaegset narkotarbimist, kroonilist depressiooni, haiglaravi ja elektrišokki, põles noor ja kaunis naine läbi, olles vaid 28 aastat vana. Edie Sedgwick on naine, kellest Lou Reed kirjutas Velvet Undergroundi legendaarse laulu “Femme Fatale”. Ameerika mütoloogias kuulub Sedgwick koos Zelda Fitzgeraldi ja Marilyn Monroe’ga Traagiliste Muusade Panteoni, Katku inglid. Film näitab meile ilmekalt, kui kiirelt mööduv ja ühekordne on noorus, glamuur ja La Dolce Vita eriti just ajal, mil neid omadusi kõige olulisemaks peeti. Just seda mõtles Warhol oma kuulsa ja valesti mõistetud ütlusega igaühe 15 minutist kuulsusest - mitte et kõik meist kogevad kuulsust, aga ka kuulsuse omadusest inimesi ära kasutada ja õige pea nad minema visata. Lõpuks Edie mõistis seda ja jättis meile valiku enne-ja-pärast fotodena, mis on traagilise elusaatusega õnnetu naise epitaafiks. Sedgwicki karisma intrigeerib masse siiani. George Hickenlooperi 2006. aasta lõpus valminud filmis “Factory Girl” kehastab Sedgwicki Sienna Miller.
Revolutsioonimeelsete teadlaste eest põgenedes satub Miles robotteenijana tööle hedonistliku ja pealiskaudse poetessi Luna juurde, keda kehastab Diane Keaton. Keaton mängib sarnast tegelaskuju ka Alleni teises kultusfilmis “Manhattan”. Kui Luna teatab, et tal on oraalseksis filosoofiadoktori kraad, ei suuda Miles panna vastu küsimusele: “Kas sul tuli koos sellega ka hispaania keele tunde võtta?” “Sleeper” kuulub Woody Alleni varasesse loominguperioodi ning on režissööri humoorikaim film. Alleni naljad ei ole iganenud ja mõned kõlavad, nagu nad oleks kirjutatud eelmisel nädalal, nagu näiteks Miles’i definitsioon NRA-st kui organisatsioonist, mis aitas kriminaalidel saada relvu, et tappa kodanikke. “Sleeperis” on stseene, millesuguseid pole nähtud alates legendaarse Buster Keatoni tummfilmidest. See on absurdihuumor, kus Allen muuhulgas võidab iludusvõistluse, varastab nina, transformeerub Blanche DuBois’ks (Vivien Leighti tegelaskuju filmis “Tramm nimega Iha”), kehastab robotit, teda kägistab hiiglaslik makk ja ta avaldab tõe Richard Nixonist. Huumori ja ulmelise satiiri kõrval pakub “Sleeper” ka tõsisemat poliitilist ja sotsiaalset mõtteainet. Nii nagu tema maailmakuulus eelkäija multitalent Charles Chaplin oli režissöör, stsenarist, peaosatäitja ja helilooja ühes isikus, on sedasama suutnud ka Woody Allen “Sleeperis”. Filmimuusikana kõlab sajandialguse New Orleansi traditsiooniline Dixieland jazz The Preservation Hall Jazz Bandi esituses. Klarnetil Woody Allen. 2000. aastal valiti “Sleeper” 30 kõige aegade kõige naljakama filmi hulka. Põhja-Ameerika kinolevis kogus “Sleeper” üle 18 miljoni dollari piletitulu.
Oma presentatsioonis näitab Al Gore dramaatilisi kaadreid, muuhulgas kuulsat fotot “Earthrise”, mille tegi esimene ameerika kosmonaut kosmosest. Seejärel näeme rida hilisemaid fotosid, kust väga selgelt paistab, kuidas liustikud ja järved on kokku kuivamas, lumed sulamas ja kaldajoon taganeb tempokalt. Al Gore esitab murettekitavat statistikat: 10 soojemat aastat maailma ajaloos on olnud just 14 viimase aasta jooksul. Eelmisel aastal koges Lõuna-Ameerika esimest orkaani, Jaapan ja Vaikne ookean püstitavad taifuunide rekordeid. Floridat laastas ennekuulmatult metsik orkaan Katariina. Golfi hoovuses on toimunud pöördumatud muutused. Polaarne jää näitab, et süsihappegaasi on atmosfääris palju rohkem, kui seda eales on olnud. Kunagi arvati, et sellised kliimanähtused esinevad ringidena. Gore seisab graafiku ees selgitades tõuse ja langusi läbi sajandite. Neis on tõesti tsükliline seaduspärasus, kuid viimastel aastatel liigub graafik aina ülespoole, aina kõrgemale ja kõrgemale. Gore väidab, et kuigi teadlaste seas on 100protsendiline üksmeel, siis ajalehtede ja ajakirjade andmebaasi otsing näitab, et 57% kahtlevad globaalses soojenemises ning üksnes 43% usuvad sellesse. Gore väidab, et need numbrid on 90ndatel energiatööstuste poolt algatatud valeinformatsiooni kampaania tulemus. Sama starteegiat kasutasid aastaid ka tubaka toodete kaitsjad. Karismaatiline Al Gore on filmiga teinud sensatsioonilise tagasipöördumise laiema avalikkuse ette. Filmi sõnum, et kliimasoojenemine on palju ohtlikum kui Al-Qaeda ja terrorismisõjast kurnatud ameeriklased on õnnelikud, et teemapüstitus on muutumas. Režissöör Davis Guggenheim kasutab sõnu, kujundeid ja Gore tabavaid faktiesitlusi, tulemuseks on võluv ja haarav film. Võlgneme endale selle filmi vaatamise. Vastasel korral tuleb meil kunagi oma lastelastele seletada, miks me otsustasime seda mitte teha. Al Gore’i sõnum on ühene: iga indiviid saab panustada maailma kliima kaitsmisesse meie ja järgnevate põlvkondade jaoks. Mida me saame ette võtta? Arendada ja kasutada alternatiivseid energiaallikaid, liikuda kiiresti hübriid- ja elektriautode poole, investeerida raha ühistransporti, säästa energiat majades jne. See ei ole igav maailmalõpukuulutus, vaid kasulik film kuulamaks, mida saab igaüks ette võtta. MANIFESTI USA KULTUSFILMIDE FESTIVAL 2. – 9. VEEBRUAR kl 20:00 Pileti hind 100 ja 60 krooni Vaata ka treilerit Lisainfo: www.kultuuritegijad.ee |
|
 |