Rainer Werner Fassbinder

Mees kes armastas lõhkisi pükse, kauboisaapaid, nahktagi ning kelle süüdlaslike silmadega näos tantsis ebalev pilk ja suunurgas rippus alati tossav sigaret. Maailm polnud tema jaoks iial nii aus, et seda korralagedust või väljendusmaneeri oleks olnud põhjust peita. Suure sajandi südametunnistus, mis valgel linal verepiiskadele viitab.

37- aastaselt surnud Rainer Werner Fassbinderit (edaspidi RF) võib sõna otseses mõttes pidada tööhulluks, kes aastas tegi keskmiselt mitte vähem kui neli-viis filmi. Kolmeteistkümne aktiivse tööaasta jooksul (1969 – 82) valmis RF käe all 37 mängufilmi, millele kirjutas stsenaariumid enamasti ise. Lisaks sellele osales ta ka ise oma filmides ning kirjutas kümneid teatrietendusi. Kokku lavastas RWF 40 tele- ja mängufilmi, kõigele krooniks 931-minutiline TV minisari “Berlin Alexanderplatz” (1978-80).

Esimese eluaastad veetis RF Münchenis, suutes vahetada kümne aasta jooksul viis kooli. Aastatel 1963 – 1966 õppis ta teatristuudiotes näitlemist ja lavastamist. Töötades teatris, proovis RF juba siis osaleda filmitegemisprotsessis, olles dokumentaalfilmi “Lootuse grupp” assistendiks.
Fassbinder debüteeris kinolinal 1965. aastal lühifilmiga “Linnahulgus”, noorte dramaturgide konkursil Münchenis autasustati teda 1966. aastal preemiaga näidendi “Tükikese leiva eest” eest. 1967. aastal tuleb RF välja teine lühifilm “Väikene kaos”. Nii algas Fassbinderi loominguline teekond, mis lõppes järsku, nagu geeniustele kohane...

Fassbinderi esimeseks täispikaks mängufilmiks oli 1969. aastal tehtud gangsterifilm “Armastus on külmem surmast”. Samal aastal vändatud „Katzelmacher“ kui ka “Katku jumalad” (1969) ning “Ameerika sõdur” (1970) järgisid põhimõtteliselt sama ideed – nende filmide tegelased tõstavad mässu kodanliku ühiskonna vastu sellega, et hakkavad kurjategijateks. Samas kasutavad nende vastu võitlevad politseinikud samu võtteid, mis gangsteridki. Fassbinderi üks põhiteemasid on mäss ühiskonnkorra vastu ning tavaliselt on mässutõstjaks lihtne inimene, kes kas mugandub ühiskonnaga või hävitab ennast.

Järgmine tähelepanuväärne töö “Petra von Kanti kibedad pisarad” äratas 1972. aastal suurt tähelepanu Berliini filmifestivalil, ning avab vaatajatele uue Fassbinderi tahu. See on naine, kellel on piiramatu vabadus ja kes on täiesti iseseisev. Filmi kangelanna Petra von Kant jõuab filmi lõpus järeldusele, et kõige tähtsam on armastada ilma pretsentsioone esitamata, kuid erinevalt paljudest teistest Fassbinderi kangelannadest ei käi ta alla, vaid saab filmi lõpus targemaks.

Naise vabaduse ja armastuse teema tõuseb teravalyt üles ka 1974.aastal Cannes’is žürii eriauhinna võitnud filmis “Hirm närib hinge seest”, kus on kesksel kohal vananeva naise ja mustanahalise võõrtöölise kiindumus, mis loomulikult ei leia poolehoidu kummalist suhet jälgivale ümbruskonnale.

Mõneti pöördeliseks Fassbinderi loomingus osutus 1975.aastal valminud “Mamma Küsteri taevaminek”, kus tal tekib distants oma tegelaste kui ka aine suhtes. Filmi peategelane mamma Küster tapab meeleheites oma ülemuse ning teeb siis ka endale lõpu peale. Sündmust reklaamib ka kõmupress, ning sellest lõikab kasu Mamma Küsteri tütar, kes tantsib ööklubis.

Rahvusvahelise kuulsuse saavutab RF 1978.a. filmiga „Maria Brauni abielu“, mis saavutas suurt tähelepanu, ning kandideeris parima võõrkeelse filmi Kuldgloobusele. Fassbinderi üks lemmiknäitlejannasid Hanna Schygulla pälvib nimirolli eest parima näitleja autasu Berliini festivalil ja annab näitlejale uue tõuke osalemaks veel mitmes Fassbinderi filmis, nagu „Berlin, Alexanderplatz“, „Kolmas põlvkond“ (1979) ja „Lili Marleen“ (1981)

Fassbinderi viimaseks filmiks jäi 1982.a. läbi raskuste vändatud „Querelle“, mille ilmavalgust Fassbinder ise ei näinudki. Sakslaste Balzac’iks kutsutud geenius suri 10. juunil 1982 kokaiini üledoosi tõttu. Tema surnukeha kõrvalt leiti filmiprojekti „Rosa Luxemburg“ käsikiri…

FAKTE

Fassbinderi nimel on eriline aura, juba eluajal sai ta müüdiks. Teda peeti türanniks, keda võib üksnes armastada ja vihata. Neist tunnetest olevat ta saanud jõudu. Fassbinder soovis olla suurem kui elu, selleks ei piisanud ainult lavastamisest, ta tahtis surra kinolinal. Ta vihkas iseennast sellisena, nagu ta oli, ja armastada oma peegelpilti, milleks soovis saada…

Fassbinder oli filmitegija ja Saksmaa kroonik, teatud määral antisemiit ja moesuundade kujundaja. Tal olid omad lemmikud, kellega ta samastus: boheemid, kunstnikud, intelligents. Tema filmide peaosi mängisid tihtilugu naised, nendega olevat kergem ja meeldivam töötada kui meestega.

Fassbinder oli 14. aastane kui ta pihtis emale oma homoseksuaalsusest. Ema ei uskunud poega elu lõpuni. Fassbinder oli tegelikult biseksuaal, kellel olid suhted mitme tema põhinäitlejatariga. Ühega, Ingrid Caveniga, ta koguni abiellus, ent räägitakse et pulmaööl olevat Fassbinderi kõrval olnud keegi mees ja naine magas samas toas temast eraldi.

Fassbinder soovis kogu elu saada isaks, kuid naised keeldusid temaga last ilmale toomast, pidades teda pereeluks sobimatuks. Tema suurim armastus oli Hanna Schygulla, kellest Fassbinder tegi maailmatähe.

Fassbinderi suhted meestega on veelgi legendaarsemad kui tema naissuhted. Filmis "Hirm sööb hinge seest" peaosa mänginud araablane El Hedi Ben Salem oli valmis Fassbinderit tapma kui too teda hülgas. Hiljem poos Salem end üles ühes Prantsuse vanglas. Ka Armin Maier, kes mängis paljudes Fassbinderi filmides, tahtis oma armukest tappa, ent lõpuks leppis vabasurmaga nende ühiskorteris režissööri sünnipäeval. Fassbinder elas kokku ka ühe oma põhinäitleja Kurt Raabiga, ent seegi suhe katkes…

Kasutatud katkendeid ajakirjast "Teater.Muusika.Kino" 1983 ja 1996.