 |
|
 |
||||||||||||||||||||
 |
|
 |
||||||||||||||||||
 |
|
 |
||||||||||||||||||
|
BOY MEETS GIRL Ma olen täiesti üksi. Kõik on liiga aeglane, liiga raske, liiga kurb. Varsti olen ma õnneks vana ja see saab lõpuks ometi läbi. Selle kuuliga sentimentalistirevolvrist alustas 23-aastane Leos Carax 1984 aastal oma esimest filmi "Boy Meets Girl". Ühes sellega ka kinoajaloo ühe kõige komplitseeritumalt väljahääldatud karakteri triloogiat, ilma kelleta ei oleks mõeldav ei 20. sajandi lõpu indie-kino ega kogu art-house sealtmaalt siiani välja. Noor mees igivana hingega lõi pelgalt nende kolme filmiga endale igavese monumendi, mille tipust saab ta üksi, segamatult ja vanaduseni, oma valuläve kõrgust kaardistada. Mitte siiski ehk päris üksi, vaid koos oma tõelisema ”mina” – Denis Lavant’iga. Debüütfilmi ja sellele järgnevate filmide "Rahutu veri" ja "Pont-Neufi armastajad" sisu ümber jutustada on väga kerge, isegi tegelaste nimed on laias laastus samad. Filmid kõnelevad deformeerunud tundeeluga ja laastatud hingedega inimestest, kes raugematu januga üha uuesti ja uuesti armastuse lootusetult suletud uste vastu viskuvad. Alles triloogia viimases filmis leiab Carax võimaluse tunnistada, et vähemalt ime abil on inimkehade vahel millegi armastuselaadse jagamine võimalik. Selliseid kinegeenilisi koostöötandemeid nagu Carax ja tema näitleja, kehapikendus ja alter ego Denis Lavant, on juhtunud vaid loetud arv kordi. Võimatu on öelda, kes on Caraxi filmides kes. Kus lõpeb Carax ja algab Lavant ja kus, lisaks neile kahele, heiastub tegelaskuju. Alex on identiteedita, masohhismini ennastanalüüsiv, neurootiline karakter. Ambivalentsi, artikuleerimatuse, düsfunktsionaalsuse ja emotsionaalse kaose leidlaps. Segu Caraxi neurootilisusest ja kinnismõtetest, Lavanti lapselikust, autistlikust isekusest ja veel millestki kolmandast – Alexist. Tegelaskujust, kelle lahinguväljaks läbi kolme filmi ei ole mitte võitlus Hea ja Kurja vahel, vaid Raskuse ja Kerguse vahel. Seda ei saa ”mängida” ega ”üles filmida” – seda saab ainult elada. Carax ja Lavant elavad seda neis kolmes filmis unustamatu jõuga. Caraxi kino on cinema du look. Eneseirooniani “prantslaslik”, neobarokne, kontrollimatute ja hoolimatute pursetega kirjandust, kunsti ja filme tsiteeriv ning tsitaate ümberlükkav egotsentriline kino. Tema kangelased pole kaasaelamiseks – nad on vaatamiseks, peegliks. Julmaks arusaamaks, et meeleliigutust tundes elad kaasa ainult iseendale. Pimedas kinos, inimeste keskel, ainsatki oiet kuuldavale toomata ja täiesti üksi. Re˛issöör: Leos Carax
|
|
 |