|
|
|
Jaanimardikate haud
R: Taro Hyugaij | 100 min | 2008 | mängufilm | 35 mm
"Ma surin 21. septembril 1945. aastal…"
Need sõnad toob kuuldavale Seita-nimeline poisike. "Jaanimardikate haud" on film temast ja tema nelja-aastasest õest Setsukost, nende elu viimastest kuudest. Lugu algab 1945. aasta juunis, Ameerika lennukite järjekordsest rünnakust Kobele. Setsuko ja Seita ema hukkub, isa tuleb rindelt tagasi. Lapsed elavad tädi juures, kes neid eriti ei haletse ning toidab kehvemini, kui omi lapsi: "Nemad töötavad riigi heaks, aga teie lööte luuslanki". Seita võtab õekese kaasa ja läheb elama tiigi juures olevasse mahajäetud pommivarjendisse. Varsti lõpeb neil nii raha kui söök ning Satsuko jääb haigeks.
Peategelaste suremine filmi esimese minuti jooksul – see on kõigist võimalikest sündmustest kõige rabavam. Vaatad ekraanile, olles südames juba leppinud sõjaväevormis alaealisega, väikese tüdrukuga, kes jumaldab mitmevärvilisi klaaskompvekke, ja sul hakkab õudne, sest mõistusega saad aru, et kohe-kohe on lõpp. Väljapääsu ei ole.
"Jaanimardikate hauda" peetakse teenitult üheks kõige paremaks näiteks Jaapani animatsioonist. Seda filmi lihtsalt tuleb vaadata, et tunda, kui habras ja väärtuslik on maapealne paradiis. Kui püüad jaaniussikese kinni, siis mõnda aega ta elab, lendab ja helendab, ent siis sureb, valgus kustub. Sõjaaegne õnnelik lapsepõlv kestab seni, kuni jagub purgis klaaskompvekke, kuni on toitu, kuni on elus need, kes armastavad sind ja keda armastad sina. Siis katkeb lint – "Ma surin 21. septembril 1945. aastal..."
20 aastat pärast Isao Takahata anime-filmi esilinastust tegi re˛issöör Taro Huygaij samast loost mängufilmi. JAFF pakub vaatajatele võimalust näha mõlemat versiooni.
"Jaanimardikate haud" mängufilm linastub festivalil:
K 08.04 kl 13:00 kinos Sõprus
N 09.04 kl 21:00 kinos Sõprus
L 11.04 kl 21:30 Athena Keskuses
Lisainfo festivali kataloogis OTAKU³ lk 18-19.
| |
|
