Ettekande autor: Arvo Iho

 

Arvo Iho (62) on filmioperaator ja -režissöör. 1976. aastal lõpetas ta Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi (VGIK) filmioperaatorina, 1977-78 praktiseeris Andrei Tarkovski "Stalkeri" filmigrupis ning 1990. aastal läbis antropoloogia kursuse Montana Riiklikus Ülikoolis USA-s. Aastatel 1974-91 töötas Tallinnfilmis nii mängu- kui dokumentaalfilmide operaatorina, alates 1985. aastast ka režissöör-lavastajana. Tema tuntumad filmid operaatorina on "Tuulte pesa" (1979) ja "Ideaalmaastik" (1980), lavastajana "Naerata ometi" (1985, kaasrežissöör Leida Laiuse filmis), "Halastajaõde ehk Ainult hulludele" (1991) ja "Karu süda" (2001).

1992. aastal asutas Arvo Iho Tallinna Pedagoogilise Ülikooli juurde filmi ja video õppetooli, millest hiljem arenes välja Balti Filmi- ja Meediakool, ning oli 1992-96 selle juhataja. Arvo Iho on õpetanud filmindust Sri Lankal, Soomes, Šveitsis ja USA-s ning muidugi Eestis - Viljandi Kultuuriakadeemias, Concordia Ülikoolis, Audentese Ülikoolis ning Balti Filmi- ja Meediakoolis, kus ta õpetab filmirežiid ja operaatoritööd ning juhendab tudengitöid, nende hulgas 12 magistrandi diplomifilmid. Arvo Iho on Euroopa Filmiakadeemia liige, Valgetähe ordeni kavaler, 30 rahvusvahelise preemia laureaat ning NSVL riikliku preemia laureaat.

 

Arvo Iho ettekanne õpetab filmi "õigesti" vaatama. Lavastusfilmi operaator on stsenaariumi loole ja rezissööri tõlgendusele nähtava vormi andja. Operaatori töö nõuab pildiloomise annet, head kunsti- ja filmiajaloo tundmist, organiseerimisvõimet ja palju tehnilisi oskusi. Piltlikult öeldes maalib operaator valguse, värvi ja liikumisega. Et seda edukalt teha, peab ta mõistma dramaturgiat, ta peab tundma erinevaid kunstistiile ja ta peab olema hea psühholoog ning meeskonnatöö tegija. Koostöös režissööri ja kunstnikuga loob operaator igale filmile oma eripärase pildimaailma ja visuaalse stiili. Vaatajal on võimalus see lahti mõtestada.