Luikede järv

Põhinedes vanaslaavi ja Põhjamaade mütoloogial, kus saatus on sageli mõjutatud salapärastest loodusjõududest, on „Luikede järvest“ saanud õigusega omaette legend. Tšaikovski esimene ballett on läbi imbunud sügavast nostalgiast, kajastades kaude ka helilooja enda keerulisi armukogemusi. Tema teos jäi paraku aga kaasaegsetele mõistmatuks kuni 1895. aastani, mil legendaarne korepgraaf Marius Petipa sellele oma nägemuse andis. Lev Ivanovi abiga lõi Petipa majesteetlikud naisrollid ning andis lavaelu ka luik/Odette’i tegelaskujule. Rudolf Nurejevi „freudistlikus“ versioonis, mis loodi Pariisi ooperi- ja balletiteatri jaoks 1984. aastal, hoidub prints Siegfried, kellega õel Rothbart manipuleerib, eemale reaalsest võimust ja abielust, otsides pelgupaika unistustes, kus tema ette ilmub nõiduslik järv kui idealiseeritud armastuse sümbol. Nurejev ülendab printsi peakangelase rolli ja lisab rolliarendusele sügavama psühholoogilise dimensiooni, mis omakorda võimendab balleti meisterliku muusika traagilist alatooni.

Libreto Vladimiri Begichev, Vassili Gueltzer

Muusika Pjotr Tšaikovski

Koreograafia Rudof Nurejev (Marius Petipa ja Lev Ivanovi järgi)

Lavastuskunstnik Ezio Frigerio

Kostüümikunstnik Franca Squarciapino

Valguskunstnik Vinicio Cheli

Dirigent Vello Pähn

Pariisi ooperi- ja balletiteatri sümfooniaorkester

Pariisi ooperi- ja balletiteatri solistid ja balletitrupp

Salvestatud Pariisi ooperi- ja balletiteatris 2016.