PÖFF: Eikellegi laps

1988. aasta kevadel leitakse Bosnia mägedest metsik poiss, kes elab koos huntidega. Talle antakse nimi Haris ja ta saadetakse Belgradi orbudekodusse Ilke hoole alla. Tema lahutamatuks sõbraks saab väike Zika, kes kaitseb teda kiusajate eest, ning Haris hakkab tasapisi esimesi sõnu ütlema. See on selle poisi pika seesmise teekonna algus. Järsku sekkub ajalugu ning metsik poiss peab tegema oma esimesed iseseisvad otsused.

Loomulikult, peaaegu konventsionaalselt üles võetud film tundub alguses järjekordne hunt-lapse lugu. (Kas mõtlesite Truffaut’le? Pole paha!) Aga samm-sammult paljastub filmi peamine temaatika – soov elada ja ellu jääda, kuuluda ja armastada. Film kasvab ja koos sellega kasvab ka Jugoslaavia viimaste päevade metafoor, tuues fookusesse filmi teised põhiküsimused: mis teeb meist inimese, kuidas tekivad koletised ja milline on looduse ja tsivilisatsiooni kontrast. Tol hetkel me hoolime juba sellest kadunud poisist, kes tundub sama eksinud kui Euroopa.

Vuk Ršumovići esimene täispikk mängufilm on jõuline ja sümboolne lugu, milles on sügavalt puudutavaid hetki. Leides tasakaalu jõhkrate ja emotsionaalsete hetkede vahel, Vuk toob meieni üllatavalt küpse debüütfilmi, millega ta võitis viimase Veneetsia filmifestivali Kriitikute Nädala auhinna.

PÖFF / Javier Garcia Puerto

Serbia 2014