Registreeru

Tänavuse PÖFFi EurAsia konkursi vanim režissöör Margarethe von Trotta (70) portreteerib oma 14. täispikas filmis üht 20. sajandi tuntumat poliitikafilosoofi Hannah Arendtit (1906–1975).

Mõtlemisprotsessi on alati raske tuua kinoekraanile, von Trotta teeb seda veel nii filosoofia- kui ka elulootasandil. Ta on Arendti elu ja tema tormi tekitanud mõtted läbi selitanud ning teinud tõsise ja mõtliku filmi. Tagasivaated ülikooliaega Marburgis, mil ta oli tormiliselt armunud oma õppejõudu, eksistentsialistlikku filosoofi Martin Heideggeri.

Film katab kolme aastat Arendti elust, aastaid 1961–1963, mil ajakiri The New Yorker (ilmub, muide, tänini ja soovitan soojalt) saatis Arendti Jeruusalema tegema reportaaži kohtumõistmisest Argentinas kinnipüütud natsikurjategija, holokausti ühe peakorraldaja, Adolf Eichmanni üle. Reportaaži asemel saatis Arendt ajakirjale sarja artikleid, mis tekitasid nii juudi kogukonnas kui ka palju laiemalt ägeda filosoofilise diskussiooni "kurjuse" mõiste ümber. Ta tõstatas küsimuse "kurjuse tavalisusest" (banality of evil), küsides, kas kurjus on põhimõtteline (radical) mõiste, või saab see olla mõtlematuse tulemus, tavainimese komme täita käske ja võtta kriitikata omaks massiarvamus ilma oma tegevust ja selle tagajärgi hindamata. Arendti kriitika juudi kogukonna juhtide, näiteks, Saksa okupatsiooni ajal Lodzi juudi getot juhtinud M. Rumkowski suhtes, ärritas juute. Filmi üks tegelane lausub: "Sa süüdistad juudi rahvast iseenda hävitamises!" Tegelikult tõstatab Arendt küsimuse erinevusest koostöö ja vastupanu vahel.

Barbara Sukowa mängitud Hanna on tugev, isegi jäik kindlameelne karakter. Tema arutlused filmi jooksul tekitavad peamiselt intellektuaalset huvi, ent korrektne tagasivaade ühele 20. sajandi kurjust mõtestanud filosoofile peaks pälvima filosoofiast huvitatud vaatajat.

Jaan Ruus

Suhtle Meiega

KinoArtis@Facebook